Valdur Mikita: soolased merepiisad ja kohukeste lõhn tähendab, et tuleb hästi vaikselt laulda
"Esiteks see soolane mereõhk. See tekitas sellist kummalist kirge, millegi suure ja tundmatu vastu, mida isegi on raske seletada," rääkis Mikita. "See soolane mereõhk on mul siiamaani kuidagi ninasõõrmetes." "Ja teine, mis mulle väga sügava mälestuse jättis, oli kohukesed!" tunnistas ta. "80ndate alguses, ma arvan, oli isegi Tallinna inimeste jaoks kohupiimajuustuke defitsiidi etalon. Ja minule seostub laulupidu alati soolase igatsust täis mereõhuga ja nende kohukestega, mida ma kunagi varem polnud söönud." Mikita mäletab veel ka seda, etta ei olnud kõige parem viisipidaja ning teadis väga hästi, et selleks, et kohukesi saada, tuleb laulda väga vaikselt, et tema valesti lauldud viis kellegi kõrvu ei kostuks. "Soolased merepiisad ja kohukeste lõhn tähendab, et tuleb hästi vaikselt laulda, muidu nad libisevad käest," nentis ta. Vikerraadio rubriik "Üks lugu" on eetris pühapäevahommikuti kell 9.50.
