Arvustus. Ürgsotsi mõlgutused
 Sots, teadupärast on sama hästi kui solvang. Põhjusega. Mis rumalusi ka euromeelne progressiivne sotsiaalteaduste diplomiga intelligents välja ei mõtleks, ära seadustada ei tahaks, sotsiaaldemokraadid on ikka poolt. Olgu see samasooline abielu, homopropaganda juba lasteaias, iga end vabadusvõitlejaks nimetava tundmatut rassi-rahvust isiku pajukile võtmine, kõigi libakõrgharidusega, kuid igasuguste ametioskusteta kanade tööhõive riiklik tagamine. Nii olla euroopalik, nii olla kohane XXI sajandil, nii olla õiglane. Viha ei tee, nalja ka enam mitte. Seda imelikum on potsatada tubli ürgsots Mihkel Martna kirjatööde otsa ning avastada, et sada natuke peale aastat tagasi oli üks sotsialist hoopis teine tubakas. Mitte ainult imelik, vaid isegi kosutav. On see maa ja isegi see maailmavaade ikka tublisid mehi ka kandnud. Eks maailm olnud ka vähe teine. Ei olnud tollal ärksal külapoisil ju võimalust linna mingisse libakõrgkooli sotsiaaluuringuid õppima minna ja, magistritiitel pärast viieaastast uimerdamist taskus, hakata kirjutama vinguvaid artikleid, kuidas kuramuse kapitalistlikud sead ja laenuorjade nahast vestides pankurimolud talente ei austa, riik, tee midagi, et kõik magistrid ikka normaalset pappi saaksid, appi. Tubli mees läks linna küll, aga õppis ka ausa maalriameti ära. Tegi tööd, toitis peret, koges elu ja hakkas alles siis järeldusi tegema. Muidugi töötas allikatega, kuid luges neid, mitte ei vahtinud kuskilt pauerpointist. Mõtles korraliku inimese kombel oma peaga ja kui kalduski sotsiks – ega see enam nii väga imelik tundugi. Sest lugupeetav ei targutanud ainult kurja tänapäeva ning selle muutmiseks hädavajalike riiklike meetmete üle, vaid viitsis ilma näha ja kirjeldada. Vahel ehk liiga kirglikult, igal juhul väga hästi. Mitte üldse kurjalt, sellises kadunud vormis, nagu oli veste. Isegi 1905. aastal, mõisate põletamise aegu, närvlikkusest segiläinud paruneid kirjeldades. Ise samas võimude eest jooksus kui kahtlane isik und mässuõhutaja. Isand Martnale võis see tosin aastat pagu ju kehv aeg olla, meil praegu ole või tänulik. Reisikirjad, üleüldse nähtu kirjapanek on selle raamatu eriti tore osa. Väärt on Tartu vaeste elu väljavaatetuse kirjeldus – kujutage ette 400 lapsprostituuti? Väärt on, milline oli Šveits sada natuke peale aastat tagasi – odav maa rohkete pärilike tõbedega. Mitte et mõlgutused halvad oleksid. Maareform, Vabariigi 10 aastat, väga palju tuttavat tuleb ette. Eriti teeb artiklite osa lõbusaks, kui hakata mõtlema, kuidas suhtuksid ürgsots – ikkagi ESDTP esimeeski olnud – Mihkel Martnasse tänapäevased libesotsid? Härrassots oli natuke teine asi... Arvata, et karp kukuks lahti. Vana saaks süüdistused kurjas libertariaanluses, õhukese riigi pooldamises, sotsiaalses tundetuses, sallimatuses, tagurluses, riigivastasuses, vihakõnes kindlasti. Ütleme ilkudes – Eesti Päevalehte sihuke vaenlane oma mõtetega ei pääseks... Nii et väga lõbus. Äärmiselt värskendav.
