Arvustus. Kuidas lugeda roppe nalju
  Anekdoodikogumikud pole just lugemisvara, millega praalida. Parimal juhul annab nende tarvitamine tunnistust võimatult halvast mälust. Anekdoot peaks olema midagi, mis lihtsalt tuleb meelde, sest jutulõng hakkab muidu venima. Või liiga ühte teemasse minema. Siis pajatad lookese, loodetavasti kõik näitavad igemeid ja teema muutub. Ent mõni võib kinni võtta ja hakatagi anekdoote ketrama. Üks teise järel. Hea, kui läheb külakorda, nüüd mina oma naljakesega, nüüd sina, aga kui keegi võtab pajatamise ainult enda kätte, siis , ütleme nii, viienda puhul läheb juba sirtsukene tüütuks. Eriti kui need kõik on ainult ühel teemal ehk siis ühe tegelasega. Lapsena oli ju lahe, ent juba pika, kuid sisutu elu jooksul on anekdoote kuuldud küll ja küll. Hakkab tunduma, nagu öeldaks jõulusalmi. Mis ka kõik korduvad, korduvad, korduvad. Uusi ju juurde ei tule, mistap kasvõi usu legendi, nagu olnuks kuskil KGBs omaette instituut, kus kirjandusteaduste kandidaadid päev otsa anekdoote välja mõtlesid. Niiöelda pildusid elanikkonnale teemasid ette. Seega oleks päris õudne kujutleda, kuidas istutakse, kõik sujub ilusasti, keegi tirib äkki välja kogumiku anekdoote, hakkab naerutama. Jookse... kaugemale... või õelutse kähku: noh, mõni huumorimees on selle-tolle kogumiku pähe õppinud. Kuigi pole loota, et loll aru saaks. Aga – sest sihukesele tähelepanu otsivale vingumisele peab järgnema mingi aga – see ei pea nii olema. Eks ole anekdoot jupp folkloorist, selle uurimine tõsine teadus, töid kirjutatud, kraade tehtud, millele pole miskit ette heita. Sinane raamat just teaduseks ei kisu, aga tavaline korjame-netist-kokku-paneme-müüki pole see ka teps. Koostaja on viitsinud kokku panna eessõna, mis arutab porutšiku tekkimise ja loo üle. Ikka veel natuke vingudes, see võinuks ehk pikemgi olla, võimalik, et ka kommentaarid polnuks liiast. Olgu porutšiku lood nii ropud kui tahes, mõnestki täielikult aru saamine nõuab eelteadmisi ehk lihtsalt teatavat haridustaset. Seega võinuks nimetatud raamatu vormistada, no kui mitte kursusetööna, siis pikema artiklina kindlasti. Oleks ehk enamgi nalja saanud. Kõik oleneb, kuidas raamatut lugeda. Mis kellelegi huvi pakub, meelde jääb. Kui palju keegi mõelda võtab. Lauri Vahtre on kunagi ammu kirjutanud artikli, kuidas „Kolm musketäri jne“ pole üldse pelk seikluslugu, vaid üsnagi sünge pajatus pettumustes, kujutelmade kadumisest ja reetmisest. Nii võib – muidugi mitte väga tõsiselt – lugeda ka seda kogumikku kui laastudest kokku pandud ühe mehe romaani. Kes varases nooruses, veel praporštšikuna sattus kuulujuttude ohvriks; kes seepeale oma mainele käega lõi stiilis kui te minust nii mõtlete, siis olengi; kes naistes pettus – Nataša Rostova on ikka eri julm tegelane; kes seepeale ennast nilbustesse ja viina mattis... Miks mitte? Mõndagi saab endale veel lõbusamaks mõelda. Muidugi võibki kasutada abimehena oma anekdoodivara täiendamisel. Aga, põrgut, rääkige peast. Ja mitte liiga kaua. 
