Arvustus. Rohkem sümbolit, vähem kunstlikkust!
   Käesoleva raamatu ümber tehti suviselt igavas ilmas veidi kära. Seejuures suudeti asjast rääkida nõnda, et raamatule endale tähelepanu ei pööratudki. Teeme siis sedapuhku nii, et jätame autori ja tema mentori teose ümber toimunud tegevuse tähelepanuta ning vaatleme tekste. Liiati – ei pea ju hea kunstnik olema hea inimene ning loojate loomingus vaatlemine vaid moraalsest vaatekohast viiks meid jalamaid ummikusse. Avaldanud ennegi raamatuid, mille ilmumist on saatnud kisa ja väited, nagu oleks tegu senikuulmatu, žanripiire ületava ja skandaalse kirjandusega, teeb see ajapikku tiba ettevaatlikuks – põhjusel, et Pärnitsa varasemad raamatud pole kõike ülalväidetut olnud. Mida sisaldab siis värske teos, mille kaanetekst lubab „luulusid unenägudest ning lugusid ärkvelolekust“ ning nendib, et „Üleüldse on see üks segane raamat. Aga see on minu.“? Ei kõla ju julgustavalt? Samas on Hans-Erik Põldoja kaanekujundus ääretult ilus ja stiilne, kuigi veider on olnud autori otsus lasta trükkida tekstid eri suuruses kirjas – enda sõnul selleks, et nad ilusti leheservad ära täidaks ega lõpeks poolelt küljelt. Võttes aga hulgast lühikestest ja ülilühikestest tekstidest koosneva raamatu kokku: see on tõesti kaootiline. Tundub, et autor on visanud kaante vahele kõik, mis tal parasjagu pakkuda oli – siin on paar kunstmuinasjuttu, mõned ajaleheloo tüüpi kirjutised, vähemasti üks manifesti meenutav tekst ning mõned romaanikavandid ja –fragmendid. Tervikteost see kõik hästi moodustada ei taha. Liiati on valdav enamus tekste üsna toimetamata, otsesõnu öeldes – abitud. Ning seetõttu ka tüütud lugeda. Eelkõige jääb kõlama mitmes tekstis korduv, veidi eri sõnastuses esinev mõte: „…kuid ma ei osanud öelda…“ (lk 27), „Raske on seda kirjeldada…“ (lk 44), „Kõik, mida ta nägi oli kirjeldamatu. Ta ei suutnud seda kirjeldada“ (lk 47). Pannes siia kõrvale veel keelevääratused nagu „televisioonikaubikud“ (ilmselt on mõeldud telebussi), „peapreestrinna“ (ülempreestrinna), „sisemnadril“ „sisemaa“ tähenduses või näiteks sõnade „naeratus“ ja „irvitus“ kasutamine samastena, polekski nagu mõtet teosest rohkem rääkida. Kuid nii hull asi siiski pole. Esiteks on siin paar, kahjuks lõpuni arendamata toredat ideed – eelkõige meeldis mulle Lenin, kes näeb kõikjal triikrauasuuruseid jõehobusid („Jõehobud“, lk 23-25). Kahju, et Pärnits seda kujundit edasi ei arenda. Kuid teiseks moodustab „Symboolse eesti pimeduse“ 102st leheküljest viimased 37 osa nimega „Abstraktsioonid, fragmendid ja momendid“. Neis tekstides, milleni vähem kannatlik lugeja kardetavasti ei pruugigi jõuda, sest ta ei jaksa end kogu eelnevast pudist läbi närida, demonstreerib Pärnits tõesti oma kirjutamisoskust. Tundub, et tegu ongi autoriga, kellele teadlik loo ehitamine ja fabuleerimine ei sobi – tema kunstmuinasjutud on tobedavõitu, lühiproosa kantseliitlik ja puändita. Seevastu lühitekstides, mis kas reedavad või siis teesklevad kirjutusautomatismi, oskab ta olla suurepärane. Teose päris viimased tekstid lähevad ikka täitsa dadaks kätte, lükkides üksteise järele näiliselt seosetuid lauseid: „Einstein hakkas haldjaid varastama, kuna tunnistas seda siiralt. Reflekside paleetorn ei tunnistanud eitamist. Varganäod võtsid inimkonna klaasist silmad välja, jättes vaid malelaua alles.“ (lk 98). Sellist kraami lugedes hakkab aju ise kummalisi ja kummituslikke seoseid looma. Tegu on tõeliselt assotsiatiivse kirjutusega ning selles suunas tasuks Pärnitsal jätkata. Kui ta tõesti tahab kirjanduse piire kombata ja mitte ainult skandaali kirjanduse ümber teha, siis sääraste tekstidega on ta õigel teel.
