Arvustus. Sõjast, aga mitte ainult: ühe maamehe mälestused
    Mälestuskirjandusest Eestis iseenesest puudust ei ole. Samas koosnebki ajalugu eludest ja lugudest ja ühtlasi siis elulugudest ning iga säärane lugu annab väikese lisa ajaloole laiemalt ning aitab seda paremini mõista. Eks oma kodutalu järgi Pulma Pauliks (1924-2012) nimetatud Paul Raudsepa pajatused ole eeskätt mõeldud Randivälja ja laiemalt Tori kandi rahvale, kellest väga paljud Paul Raudsepa mälestustes oma nime all esinevad. Kuid raamatu sisu ja kirjutamislaad teevad ta kindlasti põnevamaks ka laiemale lugejaskonnale. Teoses esinevad Randivälja ja ümbruskonna talumeeste ja nende pereliikmete nimed ei ütle siinkirjutajale midagi, kuid seda kõnekam on siirus ja vahetus, millega autor oma elu sündmusi kirjeldab. Ta räägib ainult sellest, mida ise nägi või kaasa tegi või siis jutustab ümber valdavalt lõbusaid juhtumisi nii, nagu ta neid mäletab oma lapsepõlves kuuldud juttudest. Autor rõhutab ka korduvalt, kuidas talle juba lapsest peale ausust õpetati ja eriti loo edenedes, mil Paul satub algul Saksa sõjaväkke ja hiljem peab asuma kolhoosi Randivälja Täht esimeheks, kirub ja kahetseb ta endasse sügavalt sisse juurdunud aususe nõuet, millest alatutel aegadel ainult kahju võib tõusta. Muidugi ei tähenda ausus seda, et autor kõike tingimata täpselt mäletaks või et tema lugu oleks sellevõrra ajalooteaduslikult täpsem – 1995. aastal kõrges eas, 71aastaselt poole sajandi eest ja varemgi toimunut üles tähendama asunult ütleb ta raamatus alatasa, et ei mäleta enam kõike täpselt. Kuid see polegi oluline, sest tegu pole ajalooteadusliku raamatuga. Tegu on ikkagi mälestustega. Isikupäraseks teevad antud mälestused esiteks mainitud ausus, mis paneb autori rääkima nii oma nooruspõlve helgematest kui tobedamatest hetkedest just nii, nagu ta mäletab neid toona olnud olevat, ja teiseks – ning see on seotud ikka sellesama aususe nõudega – autori teadlik hoiak kirjeldada ainult iseendaga toimuvat. Nõnda on lapsepõlvemälestused napid, kuid südamlikud. Vaimukalt meenutab Paul Raudsepp käiku Tori laadale, mis oli Randiküla laste iga-aastane suursündmus. Loomulikult ei puudunud laadalt tsirkus, millele tegi reklaami kõrgetel karkudel kõndiv kloun, karjudes: „Siin tsirkus Bartselona, kaks karvast imelooma. Suur ahv Ants situb niiti ja väike kerib peale. Viimne kell ja veel üks kell ja kohe hakkab peale. Puupommi tõstmine, raudratta veeretamine, läbi plekktoru pappkarpi sittumine. Suur ahv Ants situb niiti ja väike kerib peale.“ (lk 35) Rahvalik värk, ei ole midagi öelda! Hoopis teine tonaalsus avaneb aga peatükis „Sõda“. Kui „punasest aastast“ libisetakse üle – eks mälu ole selektiivne ja on ka selge, et maal talus elades ja hommikust õhtuni rakkes olles ei tajutud muutusi nii teravalt kui linnas – siis sakslaste sissetulek avaldab juba konkreetset mõju toona 17aastaseks saava poisi elule. Talle kui Vabadussõja legendidega üles kasvanud põlvkonna liikmele on omane saksa-viha, millele ka uus sõda nagu vesi veskile mõjub. Näiteid selle kohta, kuidas sakslased nendega koos sõdivaid teiste rahvaste esindajaid alamateks pidasid, jagub Pulma Paulil piisavalt. Nii kirjeldab ta 1943. aastal „sunniviisilise vabatahtlikuna“ Pärnusse sattudes väeosas toimuvat järgmiselt: „Mundrid olid kõik vanad. Minule sattus selline, mille küünarnukid olid suisa katki kulunud. Mõni sai isegi verega määrdunud ja kuuliauke täis mundri.“ (lk 51) Seevastu mõnuga jutustab ta, kuidas 1943. aasta suvel kuskil Volhovi kandis vannet andes hüüavad vandetõotuse lõpus kõik vabatahtlikud täiel häälel „Heil Hitler!“ asemel „Ei ütle!“. Nalja kui palju. Teose vast mõjusaimad kirjeldused, mis panevad üleüldse massisõja ja üksikisiku rolli üle selles järele mõtlema, järgnevad vaid mõni lehekülg hiljem, kui autor satub Ilmeni ääres 1944. aasta jaanuari alguses suuremasse lahingusse. Kirjeldades tõesti vaid endaga vahetult toimuvat, ei jää autori jutustus alla Ludwig Renni Esimesest maailmasõjast kirjutava romaani „Sõda“ kõnekamatele lõikudele: „Miinid sadasid juba nii ühele kui teisele poole kaevikut. Maa rappus, õhk oli täis vere- ja püssirohulõhna. Kostis karjeid ja oigamist.“ (lk 60) Jälle saab mitu kodukandi poissi surma, lahingu absurdsus vapustab aga autorit täielikult – ta on jõuetu enda ümber toimuva suhtes, ta ei saa ka aru, mis õigupoolest juhtub. Täiesti möödaminnes selgub ka, et Paul ei tee selles, talle ainsaks jäävas lahingus püssist ühtki pauku ning põhjuseks pole mitte teadlik valik – vaid nii lihtsalt juhtub. Sõja absurd. Järgneb sakslaste paaniline taganemine, mille varjus õnnestub üle noatera pääseda ka kolmel Eesti poisil. Desertöörina on Paul pärast seiklusrikast pagemist kuu lõpul kodus tagasi, kuid nähes, kuidas rinne läheneb Eestile, on ta ometi sunnitud uuesti Saksa mundri selga tõmbama – seejuures on tähelepanuväärne, et Pulma Paul lihtsalt läheb ja räägib oma loo eestlastest mobilisatsioonikomisjoni liikmetele ära ja keegi ei tee sellest suuremat numbritki, samas kui on selge, et sakslastest sõjaväepolitseile vahele jäämise korral oleks teda oodanud ees viivitamatu mahalaskmine. Igatahes ei satu Paul selgi korral lahingusse, põhimõtteliselt pettusega leegionäriks saanuna satub ta see-eest Kloogal uidates juutide koonduslaagri otsa: „Seal töötasid vangid: mehed, naised, isegi lapsed. Kõik nad olid ülimalt kõhnad, nälginud ja kurnatud. Valus oli vaadata, eriti lapsi.“ (lk 74). Muide, Pulma Paul rõhutab mitmel korral, et tal õnnestus 50 aastat varjata enda veregrupi-tätoveeringut vasakul kaenlaalusel, mis talle kui SS-lasele kohustuslikus korras tehti! Kuid Pulma Paul ei pajata siiski mitte ainult sõjast. Mälestused jätkuvad 1958. aastani, põnevalt ja mahlaka irooniaga kirjeldab autor kolhooside loomist ja nende tsentraliseeritud, tegelikkusest irdunud juhtimist Stalini ajal ning enda ponnistusi omandada sõja tõttu saamata jäänud haridus. Võib vaid öelda, et raamatul on omamoodi õnnelik lõpp – viimaks oma „unistuste maale“ Olustverre kaugõppesse pääsenud Paul Raudsepast saab teose viimastel lehekülgedel Keila sohvoosi osakonnajuhataja. Jah, igati haarav raamat, mille puhul vast kõige kurvem ongi asjaolu, et see lõpeb 1958. aastaga ega jutusta hilisemast ajast, mil Paul Raudsepp töötas Ääsmäe sohvoosis ja Salla sohvoosis direktorina. Kahtlemata pidi 1960.-1970ndate kolhoosielu olema põnev aeg. Paraku ei jaksanud autor oma viimastel elupäevadel enam edasi kirjutada ning lugejal tuleb leppida käesoleva, Mait Laasi poolt maitsekalt kujundatud teosega.
