Aaltoliku vormiga restoran NOA
Palju on räägitud linnaruumi tihendamisest ja äärealadele nn elu loomisest, mis ühest küljest pendelrände mudeli stsenaariumit illustreerib. Teisest küljest produtseerib see mudel omakorda sügavamat sotsiaalset linnaruumi – elavdades kohalikku majandust. Kui veel 2010. aastal liikus linnaruumi taaselustamise tendents Telliskivi Loomelinnaku kontekstis gentrifikatsiooni praktikate radadel, siis nüüdseks on hakatud perifeeriaid taasavastama – mille kõige värskemaks maamärgiks on KAMP arhitektide (Peeter Loo, Kaspar Kruuse, Jan Skolimowski) poolt kavandatud Viimsi ja Tallinna piiril paiknev restoran NOA. Teadaolevalt on restoraniarhitektuuri tellimused Eestis marginaalsed kui mitte olematud, seega on põhjust NOA-d lähemalt uurida. Seda enam, et hoone “vorm järgib funktsiooni” printsiibiga soovitakse ehk isegi Michelini tähe tiitlit püüda. KAMP arhitektid on varasemalt loonud nii staadioneid, puhkemaju kui elamuarhitektuuri, mille vahele on mahtunud ka näituse- ning poeruumiekspositsioonid – kuid restoranihoone kavandamine oli neile täiesti uus katsumus. Kui palju on Tallinnas ning selle lähiümbruses söögikohti ümberdisainitud ja taasloodud ning olemasolevatesse hoonetesse kohandatud, kuid nullist pole sellist esteetikat nüüdisarhitektuuri kontekstis alates Eesti taasiseseisvumisest praktiseeritud. Kindlasti on see märk kohaliku majanduse elavnemisest ja ühiskonna arengust, mis tasapisi Skandinaavia heaolule lähemale triivib. Kuna Tallinnas leidub kasutut ja tühja linnaruumi veel teadmata ajaks, on taolised avaliku sektori poolt tegemata jäetud ning erasektori poolt realiseeritud praktikad igati tervitatavad. Tammsaare pargist ca 10 km kaugusel asuv restoran NOA sünniloo taga on eeskätt omanike visioon, astuda linnakeskusest ja sealsest kommertslikust mugavustsoonist välja – luues seeläbi midagi ainulaadset. Eelkõige oli põhjuseks varasem manageerimise kogemus restoran OKO näol, mis loodi küll olemasolevasse vanasse Kaberneeme sadamahoonesse, kuid see asub Tallinnast 39 km kaugusel mändide ja liivarandadega perifeerias. Kirg Eesti puhkemaastike ja maitsete vastu süvenes veelgi kui nähti tühja ning räämas krunti Viimsis, kus varasemalt asus Viimsi vallamaja ning sellest säilinud paekivist müür. Peeter Loo sõnul on sama paekiviga on viimistletud näiteks praeguse restoranihoone sissepääsu seinad. Kuna hoonest oli säilinud vaid üks paekivist müür, oli selge, et olemasoleva maastiku ja geograafilise asendi taaselustamiseks saab luua sinna vaid avaliku hoone. Ühest küljest on krunt merega ning teisest küljest intensiivse Rannatee liiklusega piiratud, mille situatsioon ja detailplnaeeringust tulenev spetsiifika raskendas arhitektide tööd. Konsensusele jõudes otsustati, et hoone tuleb avada Tallinna lahele ning sulgeda liiklusega teele – moodustades Alvar Aalto käekirja laadse põhiplaani. NOA arhitektoonika mõjub tänava poolt askeetlikult, sest hoone on ühekordne ning ei pretendeeri edevusetiitlile – mis igapäevaelu Viimsis tavaline nähtus on. Samuti ei näe Ranna teel liiklejad NOA-sse sisse, mis forsseerib heas mõttes siseruumides ja terrassil viibijate aja- ning kohataju veelgi. Ka liikluse müra on põhiplaaniga nutikalt isoleeritud. Kirsi- ja tammepeitsi seguse tooniga vertikaalne puitlaudis jätab pigem tagasihoidliku mungakloostri veinikeldri mulje, mille tõlgendust täiendab vaid suursugune NOA logo ja Viimsipoolses tiivas paiknev asümmeetriline sissepääs. Liikudes edasi mere poole, avaneb panoraamvaatega väliterrass, mille katusele Oscar Niemeyer ja Alvar Aalto laadse orgaanilise vormiga päevavalguse ava jäetud on. Kui enamus Eesti restoranidest loob klientidele avalikku ruumi ajutiselt või hooajaliselt, siis NOA on astunud selles osas korraga suure ja läbimõeldud sammu. Katusele jäetud orgaanilise valgusavaga siseõu on kujundatud eelkõige inimesest, mitte merkantiilsest vajadusest lähtudes, mida võib pidada hoone vaieldamatuks trumbiks. Erinevate tasapindade ja integreeritud välimööbli disain on lihtne ja funktsionaalne – luues kohapeal avarat, kuid privaatset atmosfääri. Merele ja purjetamisele omaselt on nii terrass, integreeritud isteniššidega mööbel kui katusealune valget värvi, mis lubab valgusel liikuda ja hingel puhata. Mõeldud pole mitte ainult inimesele, vaid ka loodusele. Peeter Loo: “Projekti käigus tuli ette ka muudatusi. Nii näiteks pidime likvideerima vana saarepuu, mis pidi algselt jääma terrassi keskele. Tuli välja, et puu oli liiga halvas seisukorras, seetõttu olime sunnitud selle asemele Eestis aretatud iluõunapuu August Vaga istutama.“ NOA bumerangikujuline põhiplaan jaotub kahele tasandile. Sissepääsu tasandil paikneb garderoob ja pikk baarilaud, mis toimib sotsiaalse ootekohana panoraamvaatega merele. Põhiplaani harud ulatuvad alumistele tasanditele. Ühele poole jääb privaatsem peakoka ruum ning teisele restorani saal - tuues külalised merele veelgi lähemale. Väljapääsudest saab mõlemalt poolt terrassile ja sealt edasi mere äärde. Sellised momendid muudavad arhitektuuri inimeste jaoks tähenduslikuks. Kuigi NOA asub kohalikus mõttes tuulises mereäärses perifeerias, saab sinna peale auto ka jalgratta, paadi, bussi ja taksoga sõita. Selline transpordivahendite mitmekesisus toetab omanike ja arhitektide visiooni sümbioosi, mille tulemusena sündis NOA. Nagu ütles kunagi arhitekt Bernard Tschumi: “Me ei tegele ainult homogeense ruumiga, vaid ruumiga, mis on alati arutlev läbi liikumise või kasutuse”. Arhitekt: Peeter Loo – KAMP ArhitektidSisearhitekt: Tarmo Piirmets – PINKAsukoht / Miiduranna Pindala / 500m2
