Friikide paraad ja Gesamtkunstwerk Kultuuritolmul
Festivali struktuur oli paika pandud päris osavalt. Lavadel mängisid bändid, esinesid performaatorid ja sõnasepad, kui tekkis paus, oli võimalik minna ühte kolmest diskoteegist. Siin-seal võis märgata kunstilisi objekte ja keha kinnitada. Lihtne ja toimiv. Kultuur sulandus keskkonda nagu sokk saapasse, muutudes kohati eristamatuks. See käib eriti kunstiprogrammi kohta. Osa graffititest ja installatsioonidest kuuluvad nö püsiekspositsiooni, teised olid loodud ka spetsiaalselt Kultuuritolmuks, aga mine võta kinni, millised. Kindlalt eristus New Yorki kunstnikepaari Marina Andrijcic-Ojeda ja Catarina Ferreira „Geometric string installation“, mis oli eksponeeritud kongides ja hoovis professionaalse kunstiteosena, valgustuse ja etikettidega ja puha. Eks seda värviliste nööride vedamist ole ennegi nähtud, aga töö oli tehtud korralikult ja toimis dekoratiivse ruumiinstallatsioonina. Samuti tõmbas tähelepanu keset õue seisev Edith Karlsoni ja Jass Kaselaane remake teosest "Jänese unenägu" - purskkaevu laadne amforatest ja tuvidest koosnev skulptuurigrupp keset siseõue. Siit-sealt katuseservadelt vaatasid alla veidrad pudeliavaja kujuliste peadega mustad automaatorid, hiljem festivali kodukal surfates selgus, et tegu oli Aksel Haagenseni teosega „Wanted Man“.Rahva hulgas luusis ringi valgetest õhupallidest kleidiga Billeneeve, kellega iga teine vastutulija pilti teha soovis. Kusagil rannas oli metallikolast seadeldis, millel rahvas sai ise muusikat improviseerida. Võibolla oli see Ekke Västriku heliinstallatsioon, aga võibolla ka mitte. Rannal oli veel rämpsust kunstpalme, siin-seal pool-abstraktseid pannoosid näoaukudega, kus sai ennast pildistada, ja igasugust muud visuaalset vaheldust pakkuvat kraami, aga kelle teosed need kõik olid, seda on raske tuvastada. Ja ehk polegi vaja, sest festivalist tekkis terviklik elamus, mille molekulideks lagundamine ainult ära rikuks. Näha oli ka kunsti, mida programmis üldse polnudki, nagu näiteks Jasper Zoova maalinäitus käimla-ala võrkaial. Vähemalt üks pilt - „Robotid“ - kuulub sealt kunstielamuste valda. Maalil on kujutatud mänguasja laadseks disainitud inimest, kelle peas on omakorda kaks inimest, ehk siis nukrat kujundit paaritumise programmeeritusest inimpsüühikas. Kui rannas külm hakkas, siis sai siseneda Katlamajja. Reedel toimus seal NO99 Tantsulaager. See oli tõeliselt lustakas ettevõtmine, kus erinevate eestantsijate ja nende taustal jooksvate muusikavideote saatel sai aeroobikat harrastada. Eestantsijad tõlgendasid videotes toimuvat nii liikumise kui kostüümi koha pealt. Päris lõbus on vaadata, kuidas näiteks roosas trikoos habemik Madonnat parafraseerib. Peosarjadest avaldas kõige rohkem muljet Mutant Disco, ja seda mitte niivõrd üllatava muusikavaliku, kui osaleva rahva look'i poolest. Tuleb välja, et tänapäeval võib diskole minnes panna selga pidžaamapüksid ja hommikumantli, jalga tossud ja pähe vanaema kübara – piire ei ole, kõik sobib, loovus on maksimumis. Laupäevase kontserdiprogrammi lõpetas 22 Pistepirkko. Soome üks rokilegende esines humoorikalt ja depressiivselt ühtaegu, nagu neil ikka kombeks. Kogunenud mitte just ülearu suur kuulajate hulka vaadates sai selgeks ka festivali pealkiri - Kolmanda samba saladus – siin olid kooskõlaliselt bändi vanusega inimesed, kel juba tõesti on aeg pensionisammastele mõelda. Bänd ergutas rahvast ka kaasa laulma, aga eriti vedu ei võetud. Ja siis vabandas end välja sellega, et oleme juba vanad ja võimegi seetõttu imelikult käituda. Aga lõpuks võtsid nii publik kui esinejad ikka tuurid üles ja üks vendadest Kerästest ronis isegi natuke mööda lavakonstruktsioone. Festivalil oli rahvast vähem, kui oleks võinud arvata. Paljude võimalike huviliste jaoks olid piletid liiga kallid. Kui panna sinna otsa veel ka restoranihindadega joogid-söögid, mida koha peal müüdi, siis ilmselgelt käis see suurel jaol alternatiivkultuuri austajatel üle jõu. Kultuuritolm on kaootilisest läbust arenenud hästitoimivaks festivaliks ja sellel on oma hind, aga natuke võiks ka sihtgrupiga arvestada, muidu ei ole kõike seda ilu varsti kellelegi näidata.
