Arvustus: Kaks tundi Nõukogude Eestis
Karepal Richard Sagritsa muuseumis esietendunud “Karistai ja Lorelei” toob vägisi pähe võrdluse Brasiilia koondise poolfinaalmänguga jalgpalli MMil – eeldused on olemas, tegijad on profid, aga asi läheb lootusetult aia taha. Toomas Kalli dokumentaalkomöödiaks nimetatud näitemäng toob vaataja ette ühe päeva, 8. septembri 1950 Kalame talu õuel, kus “Kalevipoega” illustreeriva Richard Sagritsa abikaasa Alice (Liisa Aibel) ning kaasajooksikust luuletaja August Alle (Erik Ruus) varahommikust alates teeklaasist viina viskavad. Sõõmude vahepeal toimetab Alle viisnurgaga ehitud Loomingut, ürgnaine Alice kädistab seltskonnaklatši. Loo aja- ja kohaühtsus on täiuslikud – üks päev, üks õu (ja tegevus toimub just siinsamas, kus istub tänane vaataja!). Ent puudu jääb peamine – tol päeval ei juhtu mitte midagi. Näitemängus puuduvad sündmused või pöördepunktid, tegelased lahkuvad lavalt täpselt samasugustena nagu nad sinna ilmusid. Muidugi ei ole dramaatilise konflikti lavaletoomine ainuvõimalik (või -õige) teatritegemise viis. Hästi ette loetud päevik või ootamatult seostatud luulepõimik võivad avada inimest ja ajastu vaimu ning toimida üliteatraalselt. “Karistai ja Lorelei”, mille puhul üritab autor siduda dokumentaalseid lõike (luuletused, arvustused, koosolekute protokollid) Alle ja Alice’i inimliku looga, tundub jäävat kahe kuhja vahele. Tulemuseks kistud ja traagelniitidest kirvendav “las ma räägin sulle”-tüüpi dialoog. Kahjuks jääb samavõrra väliseks ja markeerituks ka lavastus. Miks mängida pesu pesemist, kui seda tehakse peaaegu ilma veeta ja Allel seljast tõmmatud särgi viskab Alice pesunöörile väänamata nartsuna? See võiks ju tähistada suhet mehesse, aga ülejäänud tegevus ega tekst ei paku niisugusele tõlgendusele tuge. Lavastustehniliselt kõige täpsemad on Alo Kurvitsa ja Marge Nilleri mängitud "Nemad", stseene liigendavad kujud, keda näeb-kuuleb üksnes viinauimas Alle ja kes võivad märgistada kõikenägevat KGBd, Alle enesetsensorit või midagi kolmandat-neljandat. Kurvitsa-Nilleri esitatud nõukogude lauludes on üle-võlli paatost ja groteski, aga paraku mõjub see formaalse lavastusvõtte, mitte ajastu kõverpeeglina.  
