Arvustus: Eelmaa peal, Kender all
 Selle raamatuga on nii otseses kui kaudses mõttes kord Taavi Eelmaa peal, siis Kaur Kender all ja siis jälle Kender all ja Eelmaa peal – nagu seksis, aga mõnel puhul labasemalt. Sissejuhatuseks: Jutt ZA/UMi välja antud kaksikraamatust, millest pooled lehed täitnud Kender tekstiga “Kaurita”, teise poole Eelmaa tekstiga “Kadunud sõbra juhtum”. Nimetavad nad neid näidenditeks, aga eks lavastatud ole ka tekste, mis näidendi mõõtu välja ei anna. Mina nimetan neid sestap tekstideks, mil potentsiaali olla vajadusel näidend. (Eelmaa "Kadunud sõbra juhtumist" lavastas Juhan Ulfsak NO-teatris päris kõrgetasemelise näitemängu - toim.) Eelmaa räägib sõprusest, Kender vist armastusest. Eelmaa peal: Eelmaa ja Kenderi karakterid on fragmenteeritud ja katki, aga samas tänapäevaselt eluterved. Eelmaa, olles peal, on mitmekihilisem. Kohati nii mitmekihiline, et nõuab üle lugemist. Näidend algab Narcissose ja Echo õrna, ent äraspidiselt värdjaliku looga. Mõneti stepihundlik ja kohati kafkalik Kreeka mütoloogiast laenatud narratiivile üles ehitatud fragment joonistab pildi kaasaja ühiskonnast, kus eneseimetluslik Kole paneb tarbimisühsikonna Produktid loogu langema. Peeglisse ei taha vaadata keegi. Teine detalil, millega Eelmaa osavalt mängib, on üksindus. Kuigi otsitakse kadunud sõpra, on iga karakter üksildane, eneseimetluslik ja egoistlik. Kokku on kuhjatud sisuliselt kõik sõprust välistavad iseloomujooned. Sestap pole tegu kadunud sõbra, vaid ühiskonna laiema probleemi peegeldusega – kas kaasaegne individualistlik ühiskond üldse on võimeline vabatahteliseks sõpruseks? Kender peal: Teose retseptsioon sõltub vastuvõtjast. Antud juhul lugejast. Lugesin. Ei kõnetanud. Lihtsalt öeldes – ei hakanud elama see teos. Aga põleb, kui tarvis. Näidendit ehk kõige enam iseloomustav lõik on paslik siin ära tuua. "Mind häirib, kui mind ei hinnata. Või kui mind hinnatakse siis, kui mind ei ole. Kui mind ei märgata. Aga noh, palun väga: mind häirib samamoodi, kui mind märgatakse, kui minust räägitakse! Mida sa mind haibid? Muidugi, natuke nagu meeldib ka. Aga. Ikkagi." (lk 22) Lõpuks ei jõua Kender kuidagi sügavamale sellest eeltoodud edevast pinnavirvendusest. Keelelabasustega enam ei raba – eks ole neid nagu mitmes varasemas tekstis juba lüpstud ka. Uhkete autode, tšikkide ja valge pulbriga ka enam mitte. Aga midagi siiski nagu on, peale edevuse, ma mõtlen. Ilmselt see, et Eelmaa tekstiga kokku kõlksudes pudenevad need kaks tekstikihti maha, ja alles jääb mingisugune armastuse ümber koonduv narratiiv, millest näidend nagu olema peaks. Kui Eelmaa püüdis meeleheitlikult otsida sõpra, siis Kender nagu püüaks samasuguses individualismis mõtestada armastust. Egoistlikku, materiaalselt edevat ja kohati labast armastust. Kenderi armastus on kohustus, konstruktsioon, enesepiinajalik koosvegeteerimine, mis lõpuks laseb küsida, kas vabatahteline armastus üldse on võimalik? 
