Urmas Lennuk: kunsti luues tuleb endaga rahu teha
Urmas, oled teksti autor ja lavastaja, kas lavastuse pealkiri viitab Vargamäe Andresele? Jah, Vargamäe maailma peegeldamine käib läbi Andrese. Ta tahab, et soost saaks maa, tol hetkel tundus see väga utoopiline. Siht ja sirge tee, mille ta on valinud, tahe jõuda sinna väljale, nagu ta Vargamäed on vaimusilmas ette kujutanud. Eks see ole meile kõigile omane, tahame kõik oma kodu, näeme seda sellisena nagu ta võiks olla. Andres unustas ära inimesed, ei märganud neid või isegi ei julgenud neid märgata, nagu me oleme jõudnud järeldusele. Ta ei ole just selline eriti tugev ja enesekindel. Kõik armastavad teda ja tahavad teda aidata, üritavad teda päästa, aga temal ei jätku julgust või oskust seda märgata. Nii ongi, kui unistatakse mingi asi katki, lähed mingi eesmärgi poole ja unustad, et sinu kõrval on tegelikult väga väikesed ja tähtsad asjad. See on kõige tähtsam siin. Samas pole lavastus ainult ühe läbiva peategelase lugu, vaid kõigi oma, see on ansamblitükk. Kõigil on oma lugu, mida nad peavad mängima, hästi hea tasakaal on õnnestunud saavutada. Ma ei armasta, kui trupis on keegi, kel pole midagi teha, kuidagi kahju hakkab sest näitlejast. Püüan teksti vastavalt komponeerida, seda saab alati tasakaalustada. See on sul juba viies dramatiseering siin, kuidas loomeprotsess algas? Seekord oli rohkem selline adumine või kõhutunne ja ma proovisin seda vormi talvel isegi värsstragöödias lahendada. Aga see kiskus päris naljakaks, alustasin jälle uut varianti ja jõudsime selliseni nagu praegu on, täitsa palju muutsime prooviperioodil teist vaatust. See on küll kihvt, et me teeme kogu romaani esimese osa kahe tunniga ära, napimaltki veel. Mõnus on mingid kontsentraat-sündmused välja valida. Tükis on mõned tsitaadid Tammsaarelt, lõpuks isegi suudame välja mängida koha, kus Andrese poeg lahkub. Tee tööd, näe vaeva, siis tuleb ka armastus, nagu armastakse öelda. Aga tegelikkuses vastus, mis noor Andres ütles oma isale, oli, et mina olen seda teinud, mu ema Krõõt on seda teinud, kuid armastust pole tänapäevani Vargamäel. Aga lugu lõpeb leppimises. Ega siis maailm ei lõpe ära, kui me oleme midagi valesti teinud, tuleb edasi minna. Olen paljude kohtadega lavastuses ääretult rahul. Nüüd ongi see seisund, kus ise tead, et niimoodi on ning kellegi hinnang või arvamus enam eriti ei morjenda (intervjuu toimus eile peaproovi eel – T.L.). Saime hea prooviperioodi, tegime varem kahenädalase tekstiga istumise, siis oli paus vahepeal ja siis jätkasime. Oleme liikunud samm-sammult, on olnud kirglikumaid hetki, on masendavamaid hetki, kõike. Tagantjärgi vaadates, hästi tore rännak on olnud. Näitlejatest kaks on Viljandi ja kaks lavaka kooliga, võib-olla natuke erinevust siin on, kuid nad täiendavad üksteist, väga hea trupp on olnud. Kuidas kohapealne atmosfäär Vargamäel on tükki jõudnud ja kas Andrese lugu saab lahenduse? Noh, ma olen seda Tammsaare elu hekseldanud kõvasti. Tema lapsepõlv oli siin, edasine elu rohkem venna juures Koitjärvel. Kui tegin siin „Voonakesi“ („Vargamäe voonake“, 2011 – T.L.), siis tekkis mingisugune konflikt, kui me keskendusime kirjaniku alter egole Indrekuna, ta kuidagi hakkas vastu. Aga naljakas, siit lähtuva esimese osa tegevustikus hakkavad kõik asjad ise asetuma oma paika, see on nii kummaline. Isegi need suunad, et kuspool miski asi on, kui olla kohapeal, saab kogu trupp järsku aru, et ainult seal saabki see olla, et saab sinnapoole minna. See koht hakkas ise nagu aitama, see nagu sobiks talle. Noh, et mida see Andres tahab, ma ei saa sellest siiamaani õieti aru. Ega ma mingit lahendust ei paku. Lähtume sellest, et kui oleks olnud selline mees, nagu me välja mõtlesime, kuidas tema võiks jõuda sinna esimese osa lõppu. Kuidas tema rahu leiab, väga masendavat asja teha ei tahtnud. Romaanis on see lahendatud läbi religioossuse ja piibli lugemise. See tundus natuke liiga lihtne, siin tekkis variant, et ta saab ka inimestega ikkagi lepituse, päriselt paekivist ta ikkagi ei ole (Paas on romaanis Vargamäe Andrese perekonnanimi – T.L). Ega enam ei oska tuvastada, mis on mu enda arusaam sellest asjast ja mis on romaanis originaalis olemas. Nii nagu ongi hea. Kirjandusteos on mingi asi, mida igaüks interpreteerib ja mõistab erinevalt. Anna kunstile, mis kunsti osa ja anna vaatajale, mis vaataja osa ja ise seal vahel tee endaga rahu ja saadki edasi minna. Kristlikust maailmapildist tulnud arusaam. TegijadDramatiseering ja lavastus – Urmas Lennuk (A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“ I osa põhjal) Näitlejatena on laval: Ott Sepp (Andres), Liisa Pulk (Mari), Loore Martma Von Krahli teatrist (Krõõt) ja Tarmo Tagamets Rakvere Teatrist (Pearu)Kunstnik – Anni RajasHelikujundus – Loore Martma Lähemalt vaata siit. 
