Suvises MAJAs: Mikita, Praks. Pere jt
Millegipärast sünnib perifeerias nimega "Eesti" järjest põnevaid ideid, mis tekitab vägisi tunde, et perifeeriast on kujunemas uus raskuskese. Perifeeriahooajal hüljatakse siinkandis linnad ja minnakse metsa ... kultuurijahile. Arhitektuuris leiame värskeid ideid sealt, kus mõeldakse "üle piiri". Võiks küsida, kas kogu eesti rahvas on omalaadne perifeeriakultuuri kandja, mis on enneolematu hoo sisse saanud? Mõtleja ja esseist Valdur Mikita arutleb avaessees maagilise arhitektuuri teemadel, esitades seitse võimalikku viisi eesti ruumi käsitlemiseks. Värske EKA professor Hannes Praks kirjutab oma elust rehetares. Piilutakse ERMi ehitusplatsile Tartu äärelinnas ja küsitakse, mil moel hakatakse seal servarahva kultuuri hoidma ja esitlema. Projektide rubriigis tehakse juttu Tallinnast eemal asuvatest objektidest, mis on hiljuti valminud ja kohtadele uut värvi annavad. Paari erandiga – ruumi saavad ka pealinna piiril asuv uus restoran ja tööstuse-kultuuri piiril olev Arhitektuurikatel. Galeriis on välja pandud Soome kaasaegset fotokunsti – Ulla-Maija Alaneni fotoseeria kujutab inimkeha arhitektuuri ja maastikke, mida saadab professor Juhani Pallasmaa essee.Selle numbri persoon on arhitekt Peeter Pere, kes on laiemalt tuntud nii kunstniku kui arhitektina. Tema puhul, kes vabalt erialade vahel sõelub, saab rääkida igapäevasest piiride ületamisest ja selle soodsast mõjust loomingule. Lisaks, hoidnuna viimased neli aastat arhitektide liidu esimehe positsiooni, on tal laiem pilk ühiskondlikele teemadele. Intervjuus tulebki juttu piiril olemisest mitmes mõttes. Usutlust saadab väike valik töid Peeter Pere mahukast portfooliost.MAJA 2-2014 on kogukam kui tavapäraselt, pakkudes 96 leheküljel lugemist, uurimist ja intrigeerivat kaasamõtlemist. Miks mitte teha seda näiteks suvisele ajale sobivalt metsas?
