Arvustus: Peeter Sauteri „Koer ostab kassitoitu“
 Peeter Sauteri kolmanda luuleraamatu (ja jumal üksi teab, mitmenda raamatu üleüldse!) pealkiri võib mõnda lugejat eksitada arvama, et tegu on nalja- või lasteraamatuga. On ju Sauter selliseidki omajagu kirjutanud. Paraku on asi naljast kaugel. Või noh – seda saab, aga tervikuna on „Koer ostab kassitoitu“ üks üsna nukker mõtteluuleraamat, autori retk iseenda deemonite, aga ka muusade maale. Nii mõnigi traditsioonilisema maitsega inimene võiks lausa arvata, et tegu polegi luule, vaid ridadesse murtud proosaga. Olgu sellega, kuidas on, ise leian, et luule peamine tunnus pole mitte riimis ja rütmis, vaid tiheduses, millele viitab muide näiteks saksa keeles luulet tähistav sõna Dichtung, tihendamine. Ja tihedust siin on. Kindlasti rohkem Sauteri proosast, mis on küll alati mõnus ja lobe lugemine, kuid sageli meelisklustesse kalduv. Või veidi kurjemalt öeldes: Sauteril on proosas kombeks heietada iseendast. Kuigi ta teeb seda ka luules – „bakterid / kellega elan koos / on mulle kõige truumad / nad ei reeda ei jäta mind“ (lk 52) – on see siin rohkem omal kohal, sest tundub ju kuidagi nii, et luule on isiklikum, kaemuslikum žanr. Ja „Koer ostab kassitoitu“ ongi üks sisekaemuslik raamat ning kuigi Sauter ei ole kunagi enesepaljastustest hoidunud, laotab ta antud teoses tõesti oma hinge ja sügavaimad mõtted, soovid ja igatsused lugeja ette. Ning teeb seda kaunilt, ei mõju pealetükkivalt ega häirivalt, vaid soojalt ja leebelt, veidi resigneerunult: „suhted kisuvad / üha sagedamini ja rohkem / keerdu / nagu vana nööripundar / mida on korduvalt / kokku-lahti lapatud-keritud / vist ei ole seda poolehoidu / mis oli alguses“ (lk 42). Lugemise teeb ka meeldivaks Sauteri soovimatus oma arvamust peale suruda, vaikse ja rahuliku mehe hoiak, sellise, kes istub omaette nurgas, timmib tasakesi õlut ega karda keda kuraditki (peale oma naise muidugi!). Hirmutava otsekohesusega kirjeldab Sauter oma poja matuseid – „kui kabelis / lapsed nutsid / kusti juures / seal oli raske lillelõhn / ja imelik olla / ütlesin - / ei tea kas need püksid / mis ma tõin / ikka pandi talle jalga / ja kergitasin lina / kusti kõhul“ (lk 96-97) – ja sama otsekoheselt ka probleeme abielus ja argipäevas ning enda rolli selles kõiges. Erinevalt 1990. aastal skandaalselt mõjunud debüütteose „Indigo“ elu täieliku iseenesestmõistetavusega võtnud jutustajahäälest on Sauter värskes teoses üks suur mõistatus iseenda jaoks, üks suur mõistatus kesk sellest veelgi suuremat ja absurdsemat universumi - „jumalal ei ole tähendust / elul ei ole tähendust / tähendusel ei ole suuremat tähendust“ (lk 38). Sama sõnumit näib kandvat ka suureformaadilise raamatu iga lehekülge ehtiv kaader puumõõgaga rapsivast autorist – raamatut kiiresti läbi sõrmede vuristades tekib nõnda pöidlakino, kus näeme Sauterit hüplemas ja vehklemas, et siis viimases kahes kaadris lihtsalt seista ja mõningase iroonia, aga võib-olla isegi rahuldustundega kaamerasse vaadata. Sest jah, nagu Sauter kirjutab: „tuleb meelde hulk asju / mida ei oska / ja ei julgegi osata / aga mulgikapsast ja viinereid / võin küll soendada / meile mõlemale / isegi kui oleme tülis / isegi kui nutame / pole just tühine oskus“ (lk 57-58). Tühine pole ka oskus kirjutada 175 lehekülje paksune luuleraamat, mis ei mõjuks igavalt, ennast kordavalt, vaid hoopis üllatusterohkelt. Nagu polekski vana Sauter, kes kirjutab ikka ühte ja sama teksti, mis fännidele kindlasti meeldib, kuid palju uut enam ammu ei paku. Muidugi on see vana – see siiras, südamlik ja veidi lobisev autor siingi teoses meiega, kuid ilmselt just tema võime end täielikult avada, püsida konkreetne ning aeg-ajalt pikkida muidu iseendast rääkivate tekstide vahele ka veidi abstraktsemaid ja fantastilisemaid tekste (nagu teose nimiluuletus) teebki käesolevast raamatust mitte lihtsalt järjekordse luulekogu, vaid selge narratiiviga rännaku, mis lõpeb pealegi üsna sulnilt ja heas mõttes väikekodanliku romantikaga – minajutustaja suikumisega unenägude riiki. Mida kaunimat võikski tahta maailmas, mis ei allu ei käskudele ega keeldudele ning iga katse seda kuidagi seletada ja ratsionaalselt mõista on määratud läbi kukkuma? Võid ju rapsida ja rabeleda nagu Sauter oma puumõõgaga, kuid lõpuks väsid ja siis ongi aeg lasta end triivima ja vabaneda igapäevaminast.
