Arvustus: Uussiiraste indigolaste dekoratiivne prügikunst
Samadesse ruumidesse on segiläbi välja pandud Merike Estna tööd, mis on justkui tema personaalnäitus, ja rahvusvahelise kunstnikkonnaga kuraatoriprojekti „Mina kui maal“, mille kuraator on samuti Merike Estna, teosed. Kaaskuraator Kumu poolt on mõlemal näitusel Kati Ilves. Ehk siis dilemma, mis paljudel kureerivatel kunstnikel on vaja lahendada – kas on ilus osaleda iseenda kureeritud näitusel – on leidnud juriidiliselt korrektse lahenduse.Roosamanna. Uussiirus. Indigolapsed. Dekoratiivne prügikunst. Need on peamised märksõnad, mis seda näitust vaadates pähe tulevad. Näituse üldkoloriit on, nagu ka Merike Estna enda viimaste aastate loomingus, heleroosa, helekollane, helesinine. Sekka veidi neooni ja musta (Kerstin Brätsch, Kristi Kongi), et pakkuda silmarõõmu ka süngema ja cool'ima meelelaadiga publikule. See pole see camp, mis oli kuum 1980. aastatel, siis, kui selle näituse kunstnikkond alles sündis. Toonane camp - üle vindi keeratud kitš – pretendeeris luksuslikusele. Siinne camp on orienteeritud pigem madalamale keskklassile, materjalide hulgas pole ei kulda ega karda, vaid odavad plastikud ja muu taoline. Traagelniidid paistavad siit-sealt, teostus on küll hoolikas, kuid mitte perfektsuse poole püüdlev. See jätab siira mulje. Samas tekib kindlasti paljudes vaatajates ka tavapärane mõte – minagi oskaks nii pläkerdada, või et iga 5-aastane laps võiks seda teha. Aga palun, tehke! Ega ikka ei tee küll. Ja ma ei räägi siin perfektselt realistlikest toiduaineteks maskeeritud kividest (Nicolas Party), vaid pigem abstraktsetest värvilaikudest ja triipudest, mida võib leida nii seintelt, laest kui põrandalt. Sedavõrd lihtsate lahenduste leidmiseks on vaja väga julget kompositsioonitaju, mida kindlasti igal vaatajal ega lapsel ei ole. Nii naiivsete asjadega väljatulek eeldab täielikku üleolekut avalikust arvamusest. Värisev kaamera (Estna videoinstallatsioon „Reisides maaliga) ja värvidega kokkumääritud tekstiilid või tualettpaber (Estna, Samara Scott), on jõudunud esinduslikesse kunstisaalidesse ja galeriidesse ainult tänu autorite enesekindlale nahaalsusele ja heale promole. See on tüüpiline indigolastele omane käitumine. [Indigolapsed] usuvad, et „väärivad siinolemist“ ning on üsna üllatunud, kui teised seda arvamust ei jaga. [...] kõigil, kes satuvad nende laste mõjuvälja [...], on tasakaalu säilitamiseks soovitav muuta nii omaenda käitumist kui ka kasvatusmeetodeid.* Nii ongi, nad tulevad, kehtestavad oma kunstimudeli, ja galeristidel ning kuraatoritel ei jää muud üle, kui sellega leppida.Ka flirtimine sürrealismiga (Annie Hémond Hotte), modernismiga (Jon Rafman, Dan Rees, James Ferris) ja muude vanamoodsate kunstivooludega eeldab keskmisest suuremat hoolimatust kunstitrendide suhtes. Ja tänu sellele loob ise trendi. Dekoratiivtarbekunst – kunagi kasutati sellist väljendit ja see tähendas üldiselt vist umbes sama, mis tarbekunst. Kaasajale tarvitatakse sõna „disain“ - see on midagi veelgi tarbelisemat ja vähem kunstilist, kui tarbekunst. Käesoleval näitusel on eksponeeritud dekoratiivkunst ilma tarbeta. Ehk võib näha siin mõningast tarbelisust, kui vaadata asja jäätmekäitluse seisukohast. Küllalt palju kasutatakse materjale, mis klassifitseeruvad tavaelus prügiks. Lömmis katuseplekk (Frank Ammerlaan), riided ja kaltsud, igasugused kiled ja kleepsud, nõudepesukäsnad (James Ferris). Tundub nii, et ainult viimased on tõesti taaskasutuses, olles rännanud köögivalamu ääres end ammendanuna kunstisaali. Ülejäänud materjalid pigem vist näevad välja, nagu prügi, aga tegelikult on siiski spetsiaalselt näituse tarbeks ostetud. Tarbeline aspekt on siin mõneti olemas ka majanduslikus mõttes. See on hästi müüv kunst. See ei sega kedagi. Tekitab positiivset meeleolu. On enamasti monumentaalne, seega loob illusiooni küllusest. Olles ka miniatuurne, tekib väärtuslikkuse illusioon kaubamärgist, olgu selleks siis kasutatud materjal (YSL küünelakk Katinka Pilscheuri maalidel), kunstniku enda või teda esindava galerii nimi. Visuaalselt küll haakuv, kuid siiski eristuv kunstnik näitusel on Kris Lemsalu, kelle looma ja inimese osadest keraamilis-naturalistlik skulptuur on ainus, mis tekitab peale positiivselt uneleva emotsiooni veel mingeid mõtteid ja tundeid, mis on oma loomult kriipivad. Vanasti oli nii, et kui üks kunstistiil lõppes, siis teine hakkas. Kui renessanss sai läbi, siis tuli manerism, ja ega mingeid alternatiive eriti palju ei olnud. Praegu õnneks on pluralism, erinevad stiilid eksisteerivad samaaegselt. Kui kogu kunst muutuks selliseks, nagu kõnealusel näitusel, siis läheks elu üpris läilaks, uniseks ja igavaks. Aga õnneks on olemas ka igasugu muud, raputavamat ja karjuvamat kunsti, ja selle taustal tundub lembe, värviküllane visuaalne puhkehetk ehk isegi põhjendatud. ___________ * http://www.valgusesaar.ee/indigolapsed.htm
