Mart Raun Jodorowsky värskest linateosest: meenutab juba klassikalist filmi
Mart Raun kirjutab oma filmiblogis Ma armastan filme artiklis ” Maskid, mida kanname “: Viimasel PÖFFil linastunud “Tants Realsusega” – “La danza de la realidad” on jõudnud Eesti kinolevisse ning kutsub meid taaskord sukelduma kultusrežissöör Alajandro Jodorowsky unikaalsesse maailma. Tegu on lavastaja lihtsaima ja klassikalisema filmiga (arvestan välja ta filmid “The Rainbow Thief” ja “Tusk”, mida mees ei pea oma filmograafiasse kuuluvaks). Ukraina ja juudi päritolu Tšiili lavastaja Alejandro Jodorowsky kinomaailma naasemine on sündmus omaette (ta viimane film valmis üle 20ne aasta tagasi). 1970ndate psühhedeelse avangardkino märgilised teosed “El Topo” (1970) ja “The Holy Mountain” (1973) olid originaalsed ja visuaalselt rabavad, ent kannatasid nõrga ja seosetu narratiivi ning plakatlike sõnumite all. Kui teised sürrealistlikud lavastajad nagu Luis Buñuel, Jean Cocteau või David Lynch suutsid luua terviklikke ja temaatilise fookusega filme, siis Jodorowsky looming jäi pahatihti üsna laialivalguvaks. “Tants Reaalsusega” on aga palju narratiivikesksem ning visuaalselt vaoshoitum, kuigi siit leiab mitmeid lavastaja trademark‘e (jäsemeteta tegelaskujud, sürreaalsed hetked, religioossed kujundid ning loomad kostüümides). Lugu põhineb Jodorowsky autobiograafial, ent reaalsus seguneb tugevalt fantaasiaga. Film keskendub alguses Alejandro elule lapsena. Ta isa riietub kui ta iidol – Jossif Stalin ning ta ema suhtleb kõigiga ainult ooperit lauldes. Nad elavad võõras riigis – Tšiilis, kus neid kuidagi omaks ei taheta võtta ning filmi ilusamad hetked näitavad seda, kuidas nad peavad ellujäämiseks adapteeruma (ühes kaunis stseenis kõnnib poisi ema alasti rahva seas ringi, ent keegi ei märka teda). Filmi teine pool keskendub Alejandro isale (keda filmis mängib Jodorowsky enda poeg), kelle teekond lunastuse ning pere juurde kannab lavastajale omaseid religioosseid paralleele. Kuigi filmi kolmas pool venib ning sealsed kujundid on filmi nõrgimaks küljeks, leiab lugu kauni lahenduse ning arutleb selle üle, mis maske inimesed endaga kaasas kannavad (ka kaadris leiame palju taustategelasi, kes kannavad oma nägude ees maske). “Tants Reaalsusega” meenutab oma laadilt paljuski Fellini ja Kusturica loomingut, ent on vägagi Jodorowsky’lik. Leidub kohti, mis võivad tundlikumat vaatajat šokeerida – seksuaalsuse kui vägivalla kujutamisel ei hoita tagasi ning oma humoorikusele vaatamata, on kohati tegu üsna sünge filmiga. Nii kerge kui “Amarcord” ta kohe kindlasti pole. Kahjuks leiab ka teostuses mitmeid puudujääke – montaaž ja operaatoritöö on tehniliselt kohati üsna rabe ning loo jutustamine pole režiilisel tasandil nii sujuv kui ta võiks olla. Siiski, suur respekt mehe vastu kes 85-aastaselt veel filme teeb. Kui seni on Jodorowski filmid olnud pigem kui episoodilised videoinstallatsioonid, mis toimiksid paremini kunstisaalis kui kinolinal, siis “Tants Reaalsusega” meenutab juba klassikalisemat filmi. Tegelased pole seekord ainult arhetüübid või sümbolid vaid on väljajoonistatud mõistetavad inimesed, kelle vastu me saame tunda ka empaatiat. Kuigi osadele lavastaja senise loomingu austajatele võib siin puudu jääda radikaalsusest ja unikaalsusest, mis ta kuulsaks on teinud, on minu jaoks tegu režissööri kõige terviklikuma ja nauditavama teosega. Kui me saaks nüüd noore ja radikaalse ning vana ja lookeskse Jodorowsky koos filmi väntama, võiks sündida midagi tõeliselt unustamatut ja head. Hinne: 6.5/10 P.S: Kes vähegi tunneb huvi Jodorowsky loomingu või ulmefilmide ajaloo vastu, soovitan soojalt vaadata ka Frank Pavich’i dokumentaalfilmi “Jodorowsky’s Dune” (2013), mis räägib lavastaja kõige kuulsamast ja mõjukamast filmist. Filmist, mis oli nii ambitsioonikas ja originaalne, et ei näinud kunagi ilmavalgust.    Vaata lähemalt, mida kirjutab Jodorowsky filmist Pisut Filmijuttu kriitik Joonas, kes ütleb:...Frank Pavichi mullune dokumentaal "Jodorowsky Düün" ("Jodorowsky's Dune") köitis mind siiski rohkem kui vanameistri enda "Tants", mis pole ju ka mitte kehv film, kuid jääb oma enam kui kahetunnises pikkuses siiski veidi hõredaks, laialivalguvaks ja heietavaks. Eks Oidipuse kompleks ja sürrealism ole vist viimase saja aasta jooksul mõnevõrra viledaks kulunud teemad.
