Haapsalu Linnagaleriis kohtub Tšaikovski päikesetõusul Turritopsis Nutriculaga
Haapsalu Linnagalerii on avaldanud näituse tutvustuseks lühikese teksti, mis kirjeldab meeste kohtumist. "147 aastat tagasi kohtusid Haapsalu lahe ääres Tšaikovski-nimelisel pingil juhuste kokkulangevuse tõttu ja saatuse soovil Pjotr Iljitš Tšaikovski ning Turritopsis Nutricula. Nad mõlemad olid sõitnud Haapsallu puhkama – üks Moskvast, teine Vaiksest ookeanist. Kuigi pinke oli Haapsalu promenaadi ääres rohkem kui küll, otsustas Turritopsis valida koha just Pjotri kõrval. Ajalooallikatest ei selgu täpselt miks, kuid küllap avanes Tšaikovski pingilt parem vaade. Sellisele muusika suurkujule kehva vaatega pinki pühendada oleks ka ennekuulmatu. Seal nad siis istusid, 27aastane paljulubav Moskva konservatooriumi õppejõud Pjotr ning alati noor ja nägus Turritopsis. Küllap arutasid nad päikesetõusu värvigamma ja luige kaela painduvusastmete üle, romantikud nagu nad olid. Muu hulgas pajatas Pjotr noorele jaapanlasele jutte vene muistenditest ning rääkis oma elust ja tegemistest Moskvas. Üks lugu jäi Turritopsisele eriti erksalt meelde – see rääkis neiu ja noormehe keelatud armastusest ning sellest, kuidas noored ühiskonna ja lähedaste halvakspanu osaliseks saanuna end koos tappa otsustasid. Lõpus tunnistas Pjotr, et tegelikult on selle loo autoriks tema ise, kuid keegi inglane olla ta käsikirja kätte saanud ning selle oma nime all juba millalgi 16. sajandil avaldanud. Turritopsis kuulas uue sõbra mure huviga ära ning soovitas tal samale loole uue versiooni kirjutada. „Võta peategelasteks näiteks luiged,” ütles jaapanlane entusiastlikult, ise parema käega mere poole osutades. Taamal ei olnud aga enam ühtki luike. Meri, mis enne luikede energilisest laperdamisest väreles, oli nüüd rahulik, peaaegu tardunud. Kui Pjotr uuesti sõpra kõnetas, taipas ta, et too oli promenaadi äärest vette hüpanud ja ujus nüüd, lõdisev nagu tükk marmelaadi, jääkaru suunas. Maaliline vaade oli purunenud. Pjotr tõusis ja läks tagasi kodumaale ning kirjutas ühe väga kuulsa balleti. Turritopsis ujus tagasi Jaapanisse ja elab seal kõigi eelduste kohaselt tänapäevani." Sigrid Viir on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonna ja tegutseb lisaks sooloprojektidele aktiivselt ka kunstnikerühmituse Visible Solutions OÜ liikmena. Viir kasutab loomingus fotograafia, installatsiooni ja video elemente. 2011. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning 2012. aastal pälvis Eesti Kultuurkapitali kunstivaldkonna aastapreemia. Johannes Säre on fotograafia taustaga multidistsiplinaarne kunstnik. Sündinud 1983. aastal Tartus, õppinud Tallinnas Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas. Kuulus 2007. aastal tegevust alustanud ja nüüdseks laiali läinud kunstirühmitusse JIM. Säre on osalenud alates 2006. aastast nii isiku- kui ka grupinäitustel Eestis ja mujal maailmas. 2014. aastal oli ta üks Köler Prize’i kunstipreemia nominentidest ning pälvis publikupreemia. Kristiina Hansen (1986) lõpetas 2008. aastal Eesti Kunstiakadeemia fotograafia osakonnas bakalaureuseõppe ning kaitses aastal 2012 sealses vabade kunstide teaduskonnas oma magistritöö. Magistriõpingute ajal täiendas ta end Bergeni Kunstiakadeemias. Hansen on osalenud grupinäitustel Eestis ja välismaal alates 2006. aastast ning kõnealune on tema neljas isikunäitus. Näitust toetavad Eesti Kultuurkapital ja Est-Agar AS.Näitus jääb avatuks 31. augustini 2014.
