Kriitiku teine kiirpilk tARTuFFi kavale: "Roheline prints", "Lühiajaline 12", "Inimkapital"
ROHELINE PRINTS ("The Green Prince", Saksamaa/USA/Inglismaa/Iisrael 2014). Rääkivate peade meenutustest koosnev dokumentaal Palestiina islamiliidri poja koostööst Iisraeli julgeolekuteenistusega ei pruugiks filmina kuigivõrd silma paista, kui peategelane Mosab Hassan Yousef ja tema lugu poleks päris hämmastavad, et mitte öelda uskumatud. Produtsendid John Battsek ja Simon Chinn – kelle filmograafiatest vaatavad vastu sellised hitt-dokid nagu "Suhkrumehe otsimine", "Mees köiel" ja "Projekt Nim" – teavad hästi, kus kivi all krabid peidus ja kuidas neid esitleda. "Roheline prints" pole nüüd päris samast liigast dokk, ja ega ei oska arvata, mil määral Yousefi siirusse uskuda võib – kuid nagu dokumentaalide puhul tihti ette tuleb, tundub "Roheline prints" nii põnevam kui ka valgustavam vahetult enne siinsamas Tartufil näidatud sisult sarnasest mängufilmist "Petlemm". Hinne 6/8. TIIGER JA DRAAKON ("Crouching Tiger Hidden Dragon", Taivan/Hong Kong/USA/Hiina 2000). Idamaist peksukunsti on esimeses maailmas kummardatud hiljemalt seitsmekümnendate algusest, Bruce Leest saati, ent tükk aega jõudis see lääne filmipublikuni siiski eelkõige kaudselt, kõikvõimalike vandammede, tšakknorriste ja maatriksite vahendusel. Algupärase wuxia ehk hiina kungfu-kino kino läbilöök Läänes saabus alles sajandivahetusel sellesama suurejoonelise muinaslooga, mida vürtsitavad igasuguse realismitaotluseta koreografeeritud võitlusstseenid. Lisaks digikustutatud köite küljes peetud ulmelistele lendkähmlustele rõõmustab "Tiiger ja draakon" silma uhkete kostüümide ja võttepaikade, hongkongi märulistaari Chow Yun-fati (John Woo "Tapja" / "The Killer") ning noorukese kaunitar Zhang Ziyiga (Wong Kar-Wai "Suurmeister"). Poolteist aastakümmet hiljem võib Taivani lavastajale Ang Leele ("Pii elu") esimese Oscari toonud melodramaatiline lugu ehk tunduda mõnevõrra aeglane ja hõre, kuid selle romantilist armastust kullakoormaist ja isiklikust valgustusest kõrgemaks ülistav paatos sobib armastusfilmide festivalile kahtlemata nagu valatult. Hinne 5/8. KAS PIKK MEES ON ÕNNELIK? ("Is the Man Who is Tall Happy?", Prantsusmaa 2013). Vanameister Noam Chomsky (85) on siinmail tuntud eelkõige kapitalismikriitiku ja globalismivastasena. Käesolevas intervjuufilmis räägib professor Chomsky rohkem oma keeleteaduslikust põhitegevusest, epistemoloogilistest ja teadusfilosoofilistest vaadetest ning veidi ka eluloost. Chomsky jutt on muidugi väga huvitav, kuid filmi autori Michel Gondry panus kahjuks pigem takistab kui soodustab selle jälgimist. Taas saab kinnitust juba Gondry eelmiste filmide põhjal tekkinud mulje, et režissöör on keskeakriisis täielikult sihi kaotanud, et tal pole enam õieti aimu, mida ta teeb, ning et ta raiskab põhjendamatult publiku aega. Chomsky-doki puhul häirib lisaks Gondry puhul kahjuks juba harjumuspärasele lõdvale suvalisusele nii tema vilets inglise keele oskus ja jube aktsent kui ka abitult animeeritud sirgeldustest koosnev visuaal, mis mõjub lihtsalt tarbetu mürana. Film tervikuna on sedalaadi kogemus nagu peaks köitva, kuid intellektuaalselt nõudliku loengu ajal jälgima mitte just kõige terasemat õpilast, kes õppejõu jutust eriti aru saamata ajaviiteks kaustikusse kriipsujukusid sirgeldab. Kui silmad sulgeda või suuta sellest mööda vaadata, siis kuuldemänguna tarbitav. Hinne 4/8. LÜHIAJALINE 12 ("Short Term 12", USA 2013). Noortedraama probleemsete teismeliste hooldekodust algab värskelt ja paljulubavalt: sümpaatsed näitlejad, ilusad makroskoopilised kaadrid. Paraku upub stoori mida edasi, seda päästmatumalt sedalaadi enesekesksesse tundlemisse ja sentimentaalsesse väljapressimisse, mida ma silmaotsastki ei salli. Filmi tegelased on ülikreatiivsed ja hüsteeriliselt tundlikud, valmis iga hetk pisaraisse puhkema nagu noored Wertherid, kusjuures nende emotsionaalne ebastabiilsus ja suhtlusprobleemid on igal sajal juhul tingitud sellest, et maailm on nii kohutavalt ülekohtune ning kõik nende sugulased on neid sünnist saati igapäevaselt labidavarrega vemmeldanud ja vägistanud. Ristige mind tohletanud küünikuks ja raiuge tuhandeks tükiks, iga tükk hüüab omasoodu edasi: võlts emo-indi! Kuid peaosatäitja Brie Larson ning Brett Pawlaki kaameratöö on tugevad. Hinne 4/8. INIMKAPITAL ("Il capitale umano", Itaalia/Prantsusmaa 2013). Mitme peategelase vaatepunktist lahti räägitud realistlik lugu kodanluse ebadiskreetsest võlust, elu hinnast, valikuist ja vastutusest. Sisult on siin mõndagi ühist David Jarecki "Arbitraaži" ning Călin Peter Netzeri "Lapse asendiga". Võib-olla veidi skemaatiline, aga see-eest ilusti teostatud, nauditavalt mängitud ja lavastatud lugu. Teinekord on ikka tore näha säärast traditsiooniliselt korralikku, kvaliteetset draamat, kus pole mingit diipi eksperimentaalkunsti ega salapärast autorihämarust. Hinne 6/8. ISTANBUL UNITED (Tšehhi/Šveits/Saksamaa/Türgi 2014). Türgi vutifännid ei erine oluliselt muu ilma omadest – kannavad meeskonna värve, käivad matšidel, laulavad, skandeerivad, solvavad vastaseid ja kaklevad. "Istanbul Unitedi" kui dokfilmi vähese mõttelise fokuseerituse plussiks on, et siia mahub muudki peale fännide mitte just liialt intrigeeriva hingeelu. Filmi sisuliseks raskuspunktiks on hoopis vahetu materjal mullustest Gezi pargi ja Taksimi väljaku meeleavaldustest, millest konkureerivate klubide poolehoidjad õlg õla kõrval osalesid. Hoogsad kaadrid veriselt maha surutud demmidest annavad uue poliitilise hingamise nii jalkasõpradele kui filmile, ent viimane jätab kokkuvõttes ikka veidi ebaleva mulje, nagu poleks dokumentalistid suutnud otsustada, millest nad õieti rääkida tahavad – fännidest või poliitikast. Hinne 5/8. KUUBA KUUMUS ("Cuban Fury", Inglismaa 2014). Pretensioonitu, häbitult juustune romkomm keskealisest paksukesest, keda armastus kaevu ajab, või täpsemalt tagasi tantsupõrandale, kust ta kunagi varsaeas profina ilma tegi. Absoluutselt ebaoriginaalne lugu ja valdavalt üpris keskpärane huumor, kuid sellest hoolimata üllatavalt muhe ja mõnusa minekuga asi isegi mitte pelgalt hoogsa salsamuusika tõttu, vaid ka tänu osatäitmistele, mille seast paistab eriti värvikana silma Kayvan Novaki (Chris Morrise "Neli lõvi") ardentne homoseksuaal. Sisuvaba tantsukomöödiana nitševoo ajaviide, sobib ideaalselt grupiviisiliseks vaatamiseks subtroopilises Taaralinna öös. Hinne 6/8. Vaata lisaks Tartuffi kava. Veel arvustusi Joonase blogist.
