Lavastaja Mirko Rajas intervjuus: miks mitte kuulata ühel õhtul 60 minuti jooksul “sügavmõttelist paljusust” 
Kultuuriportaal päris teatrirühmituse liikmelt ja näidendi lavastaja Mirko Rajaselt, mida võib oodata 1. septembril, kui trupp asub Genialistide Klubis tükki esitama. "Elame niigi sellises ühiskonnas, kus aeg-ajalt jääb mulje, et domineerib teatav “pinnapealne paljusus” – miks mitte kuulata siis ühel õhtul 60 minuti jooksul “sügavmõttelist paljusust,” ütleb lavastaja küsimustele vastates. Räägi, Mirko, kõigepealt, mis suhe sul Fernando Pessoaga enne seda lavastusetööd oli, kas tema ilmunud eestindused olid kõik läbi lugenud? Esimene kokkupuude Fernando Pessoa loomingu ja isikuga toimus juba tükk aega tagasi, õppisin siis alles ülikoolis (Turu kunstiakateemias) teisel kursusel aastal 2008. Meil oli koolis Fernando Pessoa temaatiline workshop–õpituba. Koolis oli fookus suunatud pigem tema omapärasele isikule kui loomingule. Lugesime põgusalt tema elulugu, tegime etüüde nukkudega ning maskidega, mis olid kirjaniku näoga. Üks etüüd, kus ilmusid Pessoale ühe luuletuse kirjutamise ajal heteronüümid ning laskusid kirjanikuga dialoogi, avas minu jaoks mingi “kanali” ja see autor hakkas mulle huvi pakkuma. Kõigepealt lugesin kohe raamatut “The Book Of Disquiet” (eesti keeles osaliselt ilmunud “Rahutuse raamat”) ning pärast seda raamatut ei lugenud ma enam mitu aastat tema loomingut – kuid kirjutasin endale siiski märkmikusse: “Kunagi lavastada Pessoa ja tema heteronüümid!” Nüüd, kui võimalus anti, olen jõudnud tema ainsa näitemängu “Merimees” juurde, kuid tänu eelnevale kokkupuutele kerge nihkega, tuues lavastusse sisse ka kirjaniku enda. Mida on Portugali pojal olulist meile öelda? See küsimus on muidugi üpris keeruline, sest ma ei saa vastata teiste eest. Kindlasti inimene, kes on tema loominguga kokku puutunud, oskab sealt leida erinevaid nüansse. Samuti võiksin ka mina leida mingi üldise üldistava sõnumi, mida ta sügavmõtteliselt levitab, kuid Pessoaga saab olla ainult isiklik suhe – ning alati, kui tema loomingus leida mingi kindel sõnum, mingi kindel mõte, siis järgmisel hetkel tundub see nii tühine ja vale, et võib piinlik hakata – sellepärast väldin Pessoa puhul teadlikult ühe konkreetse teema või sõnumi määratlemist, sõnastamist. Saan ainult öelda, kuidas mulle tema looming mõjub ning miks see nii oluline on. Fernando Pessoa loomingut lugedes, kuulates tekib teatavat laadi tühjuse tunne, tekib hulk küsimusi ja lõpuni mõtlemata mõtteid. Selline tühjus, küsimused, võõrad mõtted, mida argielu tihtipeale eemale hoiab tekitab dialoogi, segadust, ning soovi see KAOS lahendada. Seega, lihtsalt öeldes, Pessoa paneb mõtlema, analüüsima ning kui selles tema poolt tekitatud isiklikus vaimses kaoses pole võimalik täielikult korda luua, siis pürgima selle poole paneb ta ikkagi. Võib ainult oletada ja lustliku fantaasiaga kujutleda, milliseid mõtteid, dialooge ning kõrvalpilku tekitab erineva elukogemuse ja maailmanägemisega lugejates selline Pessoa või õigemini Bernardo Soarese (ühe tema loodud heteronüümi) mõte: “Ma pole kunagi olnud midagi muud, kui lihtsalt märk, kujutis iseendast. Mu minevik on kõik see, mida ma ei saavutanud. See, mida ma tunnen möödunud hetkede kohta, ei muuda mind nostalgiliseks: kui tuntakse, on vaja hetke; kui see on läbi, pööratakse lehekülg ja lugu jätkub, tekst aga mitte.” See võib meeldida või mitte, aga mõtlema paneb see siiski. Draama kodulehel on tutvustuses juttu, et "Merimees" keskendub siseelule nö täiega. Kas see tähendab, et tuleb ikka väga süüviv ja sügav asi, mis nõuab pealtvaatajailt midagi, millega võibolla igaüks alati ja hoobilt hakkama ei saa. Et üldse osa saada? Lavastus on küll sügavalt poeetiline ja oma mängustiililt ehk natukene erinev, kui vaataja on harjunud, kuid midagi sellist, mis publiku raskes lahingus proovile paneb, küll ei ole. Elame niigi sellises ühiskonnas, kus aeg-ajalt jääb mulje, et domineerib teatav “pinnapealne paljusus” – miks mitte kuulata siis ühel õhtul 60 minuti jooksul “sügavmõttelist paljusust”. Pessoaga on õnneks see hea asi, et kui sa esimesel hetkel ei pruugi täielikult kontakti saada, siis avastad mõne aja pärast endalegi ootamatult, et nii mõnigi mõte on saanud selgemaks ning tegutseb omapead edasi. Oled sa üldse mõelnud, kes on selle lavastuse sihtrühm? Sihtrühma ei ole ära fikseerinud, kuid omavahel oleme naljatlenud, et see lavastus saab tervikuks alles hetkel, mil seda näinud vaataja selle teose hiljem lavastust meeles pidades uuesti või esmakordselt läbi või üle loeb…  "Merimees", proov (foto: Mirko Rajas) Helilooja muusikalised fragmendid sünnivad kohapeal – kõik selleks, et kohalolemist, hetkesolemist või üldse olemist paremini tunnetada? Jah, see on tõesti nii. Oleme helilooja Ekke Västrikuga käinud läbi palju erinevaid ideid, kuidas seda näitemängu helindada, toetada ning kõige parem lahendus tundub olevat luua vastavalt etendusele ka heli. Tekst on oma mõttega pidevas muutumises, tegelaskujude suhted ja kontakt on iga kord erinev ning tundub, et heliliselt seda kuidagi fikseerida oleks vägivaldne. Hea on mõelda, et nii valgus, heli, vaatajad ning näitlejad mängivad iga etendust koos – mitte robotid. Kuidas tegid näitlejatevaliku? Anna Kristin Petersoni, Katri Pekri ja Kristiina-Hortensia Pordiga olen teinud varem head koostööd ja meil on tekkinud teatav teineteisemõistmine ning ühised arusaamad. Samuti tundus huvitav just nendega koos luua “Merimehe” kolme valvaja tegelaskujud/rollid – mina olen nende kõigiga ju varem koostööd teinud, aga omavahel pole nad laval varem kokku saanud. Tarmo Song on Theatrumi näitleja – olen näinud palju lavastusi, kus ta mänginud on ning olen kaua oodanud võimalust, et temaga koostööd teha. Loe lähemalt lavastusest "Merimees"  Loe lähemalt teatrirühmitusest FRANK  "Merimees", proov (foto: Mirko Rajas)  
