Arvustus: Naaritsate armumäng ehk kuidas vannitada puupeaga titte
John Patrick “Armastus ei hüüa tulles” Lavastaja: Roman Baskin Kunstnik: Ann Lumiste Osades: Linda Vaher ja Priit Pius Esietendus 14. augustil Ohtu mõisas Faabula poolelt on ameeriklase John Patricku “Armastus ei hüüa tulles” üsna tavaline lugu kahe noore inimese eneseotsingutest ja teineteiseleidmisest. Nauditavaks muudavad selle julged ja kohati jaburad, aga siiski eluliselt võimalikud süžeepöörded ning vaimukas dialoog.  Kui John Patrick on paigutanud näidendi tegevuse ühte Ameerika ülikoolilinnakesse täpselt aastal 1969 (aimataval taustal Vietnami sõda, Nixoni doktriin, Armstrong Kuul, Woodstock…), siis lavastaja Roman Baskini ja kunstnik Ann Lumiste versioonis on ajafoon hägusem. Lavaruum on äratundmist võimaldavalt olustikuline tudengikorter, ent ei kostüüm, dekoratsioon ega rekvisiit kanna väga selget aja pitserit, nii et tegvusajana võiks sobida "millalgi tänapäeval". Patricku tekstiga see muudatus konflikti ei lähe, sest seksi, armastuse, armukadeduse ja muidugi võimu ümber pöörlevad kassi-hiire mängud, mida kaks noort laval kujutavad, on üpris ajatud. (Johnpatricku-truu olles peaks kasside-hiirte asemel küll rääkima pigem naaritsate, siisikeste, vaalade, jaanalindude või leskmesilaste mängudest – igat masti loomakujundid moodustavad näidendis iseseisvalt nauditava rea.)  Lavastajatöö poolelt sobib “Armastuse…” lühikokkuvõtteks lauterlik kolmainsus – tuju, tempo, diktsioon. Need kolm vaala on laval olemas. Dialoog ping-pongitab tempokalt, misanstseenid vahelduvad kiirelt ning väga noorte näitlejate (Linda Vaher ja Priit Pius) mängus on komöödias vajalikku kergust ja teravust. Eraldi kiitust väärib Ann Lumiste teatraalne ja funktsionaalne ruumilahendus, kus Ohtu tallisaali poolitavale pikale maakivist ja puidust letile paigutuvad kõrvuti ja väga loomulikult nii köök kui mõtteline elutuba ja diivan.  Tõsi, nagu komöödiale loomuomane, saab “Armastus…” lõpuni käima minna alles koos publiku ja tolle reaktsioonidega. Nõnda oli seegi kord esietendusel paiguti tunda rabistamist ja mõnest puändikast naerukohast ülelibisemist. Kohati üheplaaniliselt hüsteeriliseks ja kilavahäälseks jäi ka oma esimest “päris”-teatri rolli tegeva Linda Vaheri osalahendus, ent näitlejanna välkuvad silmad plastmassist mannekeeni manitsedes on nautimisväärt vaatepilt omaette. Kokkuvõttes pakub “Armastus…” kaks tundi hea maitsega nalja, kus seksika pealispinna all peitub sootuks tõsisem lugu eluhoiakutest, väärtustest ja võimumängudest. (Fotod: Kris Moor)
