Arvustus: Kuidas olla tundlik Suure Tuimuse ajastul?
Jan Kaus on avaldanud novelle, romaane, luuletusi, aga ka kahe kogu jagu miniatuure, mis siinkirjutajale ta loomingu tuumaks, keskmeks. Äsja ilmunud „Tallinna kaart“ on „miniatuuridest“ poeetilisem, õrnem, konkreetsem ja palju vähem humoorikas, see on mingis mõttes Kausi ühe kirjandusliku püüde täitumus – armastuskiri linnale. Armastuskiri Tallinnale.  Mul on alati olnud väike häda „looduskirjandusega“. Seni, kuni asi puudutab loomi, nende sotsiaalsüsteeme, käitumist, kogu seda maailma, on mul ülipõnev, noh, üks mu lemmikpaiku maailmas on loomaaed. Nii see abstraktne kui ka too konkreetne, Tallinna oma. Aga loomaaed on juba mingis mõttes linn. Ja kõik, mis kõneleb Turovski – see on mu jaoks ühiskondlik analüüs parimal kujul. Ja ma unustan end ise elukaid jälgima ja … Aga puhas looduskirjandus, siuke meditatsioon, lõputu lehekesevaatlemine, see ei kõneta mind, vähemasti ilma narkootikumideta (s.t ei kõneta), mu sisimat linnalast, kes ma üdini olen. Või noh, see peab olema lihtsalt väga hästi kirjutatud. Siis kõnetab muidugi. Kaus on „Tallinna kaarti“ luues linnalooduskirjanik. Ta on vaatleja, jälgija, hetkede püüdja, loodusfotograaf. Ma hakkasin miskipärast lugema säärast vabameediaretseptsiooni, blogimaailma, et kuidas tast aru saadakse, sest mu jaoks on see üks võluvaim väike raamat, kujutin ette, et see inimlikkus puudutab. Ei oleks tohtinud, ma sain omamoodi vaenulikkuse või nüriduse šoki, ma ei osanud arvata, et säärasele soojusele, tähelepanelikkusele, pooltoonide ja varjunditega mängivale asjale võib nõnda kallale minna. Paar näidet.Blogi “loterii“ kirjutab: „Raamat on saanud juba paaris blogis mingil moel sugeda, ja tõepoolest, see isikliku kohapärimuse projekt jääb kirjanduslikult vähe kuivaks tarbimiskogemuseks. Nojah, raamatu pluss on see, et tunniga loeb tekstid läbi ja mainitud kohad on enamvähem teadatuntud; kuid ikka tekib tunne, et teos on vast enam nauditavam autori tuttavatele, kes suudavad neid miniatuure suurema sisseelamisega lugeda kui muidu tavalugejana.“ Mulle meeldib see tavalugejakontsept. Ma ei ole eriti teoreetiline lugeja, ma olen tavalugeja! Ainult, et see on ka mu elulaad, eluviis. Ma ei tarbi kirjandust, ma elan selles, nõnda pole mul ka tarbimiskogemust. Tarbekirjandust ei looda, seda toodetakse. Sellist pole enamasti vajagi. Võluva nimega blogi „trakyllmaprokrastineerinj2lle“ arvab: “ Tõeline pehmokirjandus! Minu meelest on see lisaks sellele ka põhimõtteliselt halb kirjandus. Kaus kirjeldab väga isiklikke tunnetusi – momente, mille põhjal pole peaaegu võimalik midagi üldistada. Isegi nois paigus käinuna.“Midagi sarnast – vähe tundlikumas sõnastuses – arvas keegi ka suvel Eesti Ekspressi miniarvustusteveerus (ei leidnud praegu toda teksti). Mul on tunne, et poeetilise-kujundliku lugemise oskus on kadumas, kadunud. Et tunnetus on keelest läind, et mingi asi on meid masintuimaks teind. Et puud on ees, metsa ei paista. Et me takerdume sõnusse. Eks siiamaani nähakse mõne frivoolsema väljendi või julgema kujundi taga (ei, Kausil noid pole!), et „kogu eesti kirjandus on ropp“ või et „kirjutab palju keppimisest“, lihtsalt … sõnad on inimestel ees. Mitte sees, sisimas. See on keeletunnetuse kadu, keeletuimuse võit. Lolluse lõplik võidukäik, õrna ja hapra jalge alla tallamine pea kultuurifašistliku „meieteamepareminikuidaskäib“ veendumusega. Tarbija uhkusega. Jah, lõpuks tarbijad võidavad ja inimesed kaovad? Või siis vastupidi! Tarbijatel pole lihtsalt elulootust, sest nad pole kunagi elanudki. Kausil õnnestub siin vähehaaval, pintsliga ettevaatlikult töötades, kiht kihilt luua eriskummaline maailm, millesse sisenemine on õrn-ettevaatlik nagu kevadisse, veel veidi konteklõbistavasse vette astumine (võib ka viskuda, südame-julgusega!). Ta tabab tundetoone ja hetki. Püüdsin jälgida seda maailma võõra pilguga (ei tea, kas õnnestus) – ja kuigi, jah, selle maailma tundmine-teadmine annab teise võtme, siis tegelikult pole seda vaja. Nagu saab poolakate-soomlaste linnaromaane-luuletusi lugeda noid linnu tundmata, kuigi vahel eksivad nad isegi sinna rägastikku (varsti kirjutan kultuuriportaalile Ackroyd’i Blake’i-biograafiast, mis on ka tollase Londoni salvestis ), nii on Kaus siiski loetav universaalselt (ehk siiski mitte Aafrika džunglis, jah, aga me nn tsivilisatsioonis, mis muidugi pole olemuslikult kuidagi „parem“), sest ta tegeleb peamiselt inimeseks olemisega, tolle haprusehetke püüdmisega. Asi ei ole tegelaste loomises – kuigi ta muide teeb siin seda, aga nii õrnalt, et see meid ei ahistaks, vaid pigem vaevu puudutaks. Asi ei ole lugude rääkimises – kuigi ta muide teeb siin seda, sest iga pisike loovilksatus on kosmiline ussiauk inimhinge salasoppi. Asi pole ka isiklikkuses – kõik kirjanduses on isiklik, ka kõige ajaloolisem romaan, ka suurim rohukõrrevaatlus on isiklik, autori minaga otse seotud, pole olemas mingit säärast isetut-autoritut kirjandust, seda rõhutab mulle kogu aeg mu kallim, kes on kõige targem maailmas. Asi on täpsuses, tabamises, kirjaniku pilgus. Et ta näeb nägemisväärset sääl, kus kõik seda ei adu. Et ta peatub juuksekarvana õblukesel hetkel, et seda talletada-tabada, et sellest välja imeda see üdim. Kausi „Tallinna kaart“ on säärane raamat, vastutustundliku hetkedekoguja, lõpmatu jalutaja, alalise üksiklase, eksinud, aga hooliva võõra pilk. Võiks ju öelda, et seisundikirjandus, aga siis peab väga täpselt sõnastama, et see seisund on säärane erkus-hellus, olukorra adumine, teadlikkus. Valgustatuse seisund. Eks ole Kaus varemgi Tallinna tänavail ekselnud, romaani „Hetk“ käivitudes läeb ta sellega pikale, võiks ehk rutem looni jõuda. Kolmest jutust koosnevas romaanis „Koju“ haarab ta linnaruumi nonde päätegelaste psühholoogiasse, subjektilukku. Aga „Tallinna kaart“ on poeetilisim, s.t kujundit/maailma loov. Nagu nõelaga märgitud täpid hakkavad tööle mingid punktid, noh, linnaruumis – nagu nt Niguliste torni tipp või Teletorni vilkuv tuluke –, aga peamiselt inimese sees. Helluse-tajude-kohtumiste-inimlugude võrgustik. Kõike täpselt nii napilt, et ei oleks lollidele seletamist, anekdoodisabade ülelobisemist, kurbusehetke moondumist halamiseks. Kui see kogu tõlkida, siis muidugi võikski varustada raamatu rohkete põnevate, jankausilike joonealuste/märkustega ning lisaga ehk mingeid fotosid/kaardifragmente, aga tegelikult pole selleks niiväga vajadust. Rääkides ühest linnast, räägib Kaus sellest, kuidas inimese mälu, taju, tundemasinavärk toimib. Mis meid me kulgemises mõjutab, mis teeb meist selle „meie“. Lõpuks, kui on aeg rehnung kokku võtta. Mul on kahju, et mingi üleüldine lugemisoskus (või tahtmine) on kadunud, et „tavalugejate“ kõrval lubavad ükskõiksust endale ka mõned kultuurikriitikud. Jah, ükskõiksus on üks suurim patt. Elada ükskõikselt, tähendab mitte elada, kulgeda zombina läbi need rajad. Lugeda ükskõikselt, see tähendab mitte lugeda. Jah, siis on parem juba mitte lugeda. Mina ei piina end, kui tekst ei käivita, igas maailma tekstis ei saagi seda loovat sädet olla, eks. Enamasti ei olegi. Kaus on töötanud nii aeglaselt, hoolikalt, südamega, armastusega, et see hakkab meie ees kuju võtma, kui me end avame. Aga milleks avada, milleks püüda. Nagunii lõpeb varsti see kõik, eks.
