Arvo Iho: Pärdi muusika on valgust täis
Timo Steiner: „Praegu, Eesti ajal ei ole Pärdi muusikat (eesti filmides - toim.) väga palju kasutatud. Arvo Iho, filmis „Karu süda“ on see siiski olemas, miks sa sellise valiku tegid?“ Arvo Iho: „Mulle on Pärdi muusika tema esimesest plaadist alates meeldinud – modernistlik muusika veel, kollaaž-Bach ja asjad, mis olid esimese plaadi peal. Aga Pärdiga me juhtusime päris varakult, 1974 aastal kokku, kui Toomik ja Aruoja tegid ühte eskperimentaalset filmi „Värvilised unenäod“ Hiiumaal, siis Pärt oli seal helilooja. Ja oli väga meeldiv juhus näha, kuidas Arvo Pärt musitseeris seal mererannas surnud puude peal. Tal oli seal kaks lemmikpuud - üks oli püstine puu, see andis kõrgema tooni ja siis oli teine puu, mis oli pikali ja see andis madalama, aafrika tooni. Ja ta veetis seal, ma arvan, tubli tund aega – kuulates neid puid, klõbistades, ja siis vahepeal lõi pulki kokku, kividega kopsis neid – see oli täiesti omaette etendus. 1978. aastal tegime Leida Laiusega dokumentaalfilmi Ants Jõest, kes oli 85 aastane. Film räägib sellest, kuidas väga vana mees läheb vabatahtlikult oma kodust ära ja jätab maha kõik oma asjad ning võtab kaasa oma kolm keppi. Arvasime, et sellisesse elu kokkuvõtvasse filmi sobib kõige paremini Pärdi muusika. Ja Pärt kirjutas sinna originaalse orelimuusika. Filmis „Karu süda“ oli tegelikult kaks stseeni - esimene stseen oli, kus peategelane jälitab karu ja siis jääb imetlema neid ülikõrgeid puid taigas - kuue-seitsmekümne meetri kõrguseid, ja see on nagu looduslik katedraal, ja sinna mul oli planeeritud Pärdi väga lihtne ja imeline pala „Pari intervallo“. Kuid see muusika oli kirjutatud juba kuskil 1979. aastal, heliplaadilt "Arbos" ja selle muusika iga minut maksis 42 tuhat eesti krooni, meie ei jaksanud seda osta. Aga mul oli ikka niisugune väga suur soov, et selles filmis oleks Pärdi muusika ja siis tänu Enn Säde abile, kes oli meil helimees, leidsime arhiivist ühe 1974. aasta kammerpala, mida esitavad flööt, kitarr ja viiul. See on väga õhuline, helge muusika ja tal on toredad kordused sees. Ja ma mõtlesin – paremat muusikat ei saa leida stseenile, kus kaks noort armunut tõusevad kõrgele väljamäele, puukiriku juurde, nad tahavad lasta end laulatada - ja siis on kümnete kilomeetrite kaugusele näha need Siberi jõed ja laaned, ja seal on siis Mitja, kes on poolatarist noor daam, ja hakkab küsima Nikalt, mis usku sina oled? Ja Nika ütleb, mina olen looduse usku ja näitab kõige selle avaruse peale. Ja sealsamas kõlab õhku ja valgust täis Pärdi muusika.“ Timo Steiner: „Nüüd korraldatakse eraldi festivalina Arvo Pärdi filmiõhtuid, kus filmides kõlab tema muusika. Kas režissöörina on teil kuidagi kade meel ka, et muusika muutub nii oluliseks.“ Arvo Iho: „Ei ole, sellepärast, et ma olen kindel, et see armunute stseen ei oleks nii eredalt välja tulnud, kui seal ei kõlaks õhku ja valgust täis muusikat. Ma ei ole absoluutselt kade."„ Timo Steiner: „Võib-olla saja aasta pärast teatakse neid filme ainult seetõttu, et seal on Pärdi muusika." Arvo Iho: „Peaasi, et teatakse. Ma olen sellega täiesti rahul.“   Arvo Pärdi muusikast filmides kõnelevad veel Marek Tamm, Urmas Nõmmik, Kaire Maimets-Volt ja arhitektuurikonkursi võitnud tööst „Tabula“ räägib Peeter Pere.
