Arvustus: marksism-leninism, jucheism, kimilsongism ja „Loomade farm“
 BBC uuriva ajakirjaniku John Sweeney sõnul kükitavad marksism-leninism, jucheism, kimilsongism ja nüüd kõigi kolme ilge ristand põhjakorealaste meeltes kui suur kärnkonn. 1. septembril Jakutskis mammutimuuseumis ringkäiku teinud Venemaa presidendi Vladimir Putini peatas ootamatult ja ilmselt etiketivastaselt Sweeney, kes küsis Putinilt, kas ta tunneb kahetsust tapmiste pärast Ukrainas – ukrainlaste, venelaste, malaislaste jt tapmiste pärast. Küsimusele vastamise asemel hakkas Putin rääkima sellest, kuidas Ukraina väed tulistavad otsesihtimisega elamukvartaleid Ida-Ukraina suurlinnades. Tõenäoliselt teadis Putin, kes on Sweeney, kuid vaevalt on ta lugenud tema viimast raamatut „Põhja-Korea. Salaja maailma kõige suletumas riigis“. Aga kes teab, võib-olla siiski on – arvestades Venemaa uut lähenemist Põhja-Koreale, ja seda, et juba kevadest saadik kirjutab ja räägib Lääne meedia Venemaa põhjakoreastumisest. Sweeney veetis koos London School of Economicsi üliõpilaste grupiga 2013. aasta varakevadel Põhja-Koreas kaheksa päeva, esitledes end ajalooprofessorina, kuna ajakirjanikke Pyongyang tavaliselt riiki ei luba või valvab neid nii hoolega, et nad ei näe midagi. Sellest tuli hiljem paksu pahandust, sest mõned üliõpilased ja nende vanemad leidsid, et neid ei informeeritud piisavalt, kui suurde ohtu noored olid seatud. BBC juhid olid sunnitud vabandust paluma. Sweeney tõrjus süüdistusi ajakirjanduseetika rikkumises, kinnitades, et üliõpilased ohus ei olnud, ning öeldes, et ta juhindus avalikust huvist ning on süngetele kohtadele valguse heitmise veendunud pooldaja. Reisi järel valmis BBC saade (dokumentaalfilm) „Panoraam: salaja Põhja-Koreas“, mis oli – enamasti salaja - üles võetud Canoni peegelkaameraga (filmi on näidanud ka Eesti Televisioon), ja hiljem raamat, mis ilmus nüüd eesti keeles Mari Arumäe tõlkes Äripäeva kirjastuse sarjas Imeline Ajalugu. Raamatu tutvustuses kirjutab poliitik ja ajaloolane Mart Nutt, et see on „seni kõige põhjalikum eesti keeles ilmunud raamat saladuselooriga kaetud kommunistlikust kummitusteriigist“. „Raamatu „Põhja-Korea. Salaja maailma kõige suletumas riigis“ tööhüpotees on, et Kim Jong Uni tuumasõjaähvardus on puhas pettus ja Pyongyangi bluff on mõeldud selleks, et sealne hiiglaslike mõõtmetega inimõiguste tragöödia välja ei paistaks,“ kirjutab autor sissejuhatuses. Teose viimases peatükis nendib ta, et ei tea ikkagi, kas Kim Jong Un laseb maailma õhku või ei lase. Ta oletab siiski, et ei lase, kuid toonitab, et „see ei tähenda, et me veel vabalt hingata saaksime“. Ühe Põhja-Korea olude tundja sõnul võib praegune olukord seal kesta veel 50 aastat. Seda, kuidas see olukord on kujunenud ja nii kauaks püsima jäänud, Sweeney põhjalikult uuribki – nii Põhja-Koreas kui ka kohtudes arvukate põgenike ja ühel või teisel asjaolul seal viibinutega. Viimaste hulgas on näiteks Rumeenia kommunistliku diktaatori Nicolae Ceaușescu tõlk ja endine IRA liige, keda õpetati Põhja-Koreas pomme valmistama. Ka tsiteerib ta arvukate teiste autorite teoseid - raamatu lõpus on 225 viidet. Sweeney teose üks väärtusi on, et ta osutab asjaolule, et juba ammu ei ole Põhja-Korea režiimi tugisambaks sotsialismi ega kommunismi ideoloogia, mida ilmselt paljud seni inertsist arvavad. „Põhja-Korea kreedoks on paranoiline, rassipuhas natsismilaadne ideoloogia. Sellel on fašismiga palju ühist. [---] Võib-olla kestab Põhja-Korea Nõukogude Liidust kauem sellepärast, et see ei ole kunagi olnud kommunistlik riik. Ehk tuleneb selle stabiilsus asjaolust, et riigi alustaladeks on korea feodalism ja rassism. Lisaks ei piirdunud stalinism ainult käsumajanduse ja isikukultusega, vaid segunes tugevalt vene traditsionalismi ja ksenofoobiaga, nii et kimistliku rassismini ei ole sealt pikk maa.“ Omaette teema raamatus on Korea sõda (1950-1953), mille alustamiseks andis Kremli marionetile Kim Il Sungile (venepäraselt Kim Ir Senile) loa Stalin. Kim lubas võita sõja kolme päevaga, kuid see kestis kolm aastat,. „See oli hirmus viga, mille eest maksid oma verega miljonid – kuid mitte Kim ega Stalin.“ „Pyongyangis jäi püsti vaid kolm ehitist. Pommitamise käigus sai surma sadu tuhandeid tsiviilisikuid.“ Relvarahu jõustus alles pärast Stalini surma, 1953. aasta juulis. Sellest Nõukogude Liidu koletust afäärist eelistab vaikida ka praegune Venemaa. Nõukogude ajal õpetati loomulikult, et sõda alustas Lõuna-Korea Lääne toetusel. Huvitav on siinkohal meenutada, et „Eesti nõukogude entsüklopeedia“ (ENE) peatoimetaja akadeemik Gustav Naan tõi ENE edumeelsuse ja julguse näitena, võrreldes venekeelse „Suure nõukogude entsüklopeediaga“, välja just artikli „Korea sõda“, milles on kirjutatud: „Korea RDV siseministeeriumi teadaande kohaselt tungis Lõuna-Korea sõjavägi (kokku u. 100 000 meest) ootamatult 1-2 km kaugusele Korea RDV terr-le, kuid löödi kohe tagasi" (ENE, 4. kd, Tallinn, 1972, lk 139). Niisiis mitte täielik ajupesu, vaid kerges vormis: kes sõda alustas, jäi ikkagi välja ütlemata. Ei anna võrreldagi ajupesuga Põhja-Koreas - „hullumeelseimas maas maailmas“-, millest näiteid toob Sweeney küllaga. Ta usutles pikemalt seitset Põhja-Korea põgenikku, kes kõik olid talle öelnud, et Põhja-Koreas kasvades oli nende mõtlemist pidevalt töödeldud. Kõik seitse väitsid, et „info liikumist takistati; nad ei teadnud, milline ülejäänud maailm tegelikult on, enne kui nad lahkusid“. Minu enda esimene aimdus Korea sõjast pärineb Nõukogude Eesti lastelehest Säde, arvatavasti aastast 1956. Kas ma teadsin, et käib ajupesu? Loomulikult mitte. Väike korea poiss näeb maas täitesulepead, mida on juba ammu ihaldanud. Teda saatev vanem seltsimees hoiatab: „Ära puutu!“ Ta tõstab sulepea ettevaatlikult üles ja heidab selle purustatud USA tanki pihta. Toimub plahvatus, poiss on vapustatud. „Näe, missuguseid alatuid lõkse seavad ameeriklased,“ ütleb vanem seltsimees. Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni vaikis ajakirjandus Koreas tegelikult toimuvast: miljoneid inimesi tapnud näljahädadest, sunnitöölaagritest, Kim Il Sungi ja Kim Jong Ili isikukultusest ja terrorismist. Ajalehekioskite vitriinides võis näha suureformaadilist klantspiltidega venekeelset ajakirja Korea. Vaevalt seda mõni eestlane ostis. Kui Nõukogude Liidus hakkas ajupesu pärast Stalini surma tasahilju farsiks muutuma, siis Põhja-Koreas oli ja on see hoopis midagi muud. Esimesel seal viibimise päeval tuli Sweeneyl ja tema kaaslastel Kimi dünastia liikmete kujude ees kokku seitse korda kummardada, nagu teevad kõik põhja-korealased. Põhja-Koreas veedetud kaheksa päeva jooksul ei olnud neil endil ohtu ajupestud saada, kuid selle ilminguid nägid nad igal sammul. Põhja-Korea põgenikud aga rääkisid Sweeneyle, et neil puudus võrdlusmaterjal. Sweeney on veendunud, et isegi nende haritud giidid uskusid siiralt sellesse, mida rääkisid. Sweeney ei kirjelda mitte ainult režiimi ohvrite, kelle hulgas oli röövitud jaapanlasi ja teisi välismaalasi, lugusid, vaid ka Põhja-Koreasse deserteerinud ameeriklaste saatust – kellest paratamatult ühel või teisel viisil said samuti režiimi ohvrid. Peatükk „Viiskümmend rohelise varjundit“ käsitleb „superdollareid“ - Põhja-Koreas võltsitud 100-dollarilisi USA rahatähti, mida avastati eelmisel kahel kümnendil kõigis maailma nurkades. Valerahaga varustati ka IRA-d. Ükski teine valitsus pärast Hitleri Saksamaad pole teise riigi raha võltsinud. Endine IRA liige tõdeb: „See oli kõige hullem koht, kus ma kunagi viibinud olen. Need vaesed värdjad usuvad, et elavad utoopias.“ Sweeney usub, et informatsioon on valgus. „Näita Põhja-Koreasse valgust. BBC võiks tõsiselt kaaluda üleskutseid panna tööle Põhja-Korea kanal, mille töötajad oleksid inimesed, kes räägivad tugeva Põhja-Korea maapiirkondade aktsendiga.“ Kas tuleb tuttav ette? Sweeney jättis Põhja-Koreasse maha tal kaasas olnud George Orwelli „Loomade farmi“ Ukraina väljaande („...ka ukrainlased teavad näljahäda ja ajupesu kohta üht kui teist“), „lootes, et ehk on sellest seal kellelgi kasu“. P. S. 8. septembril ilmus BBC uudisteportaalis John Sweeney artikkel, milles ta kirjutas, et on Ukrainas kohtunud kolme tsiviilisikuga, kes rääkisid saatele „Panoraam“ antud intervjuus – igaüks eraldi - arvatavalt Vene sõjaväelastest meeskonnaga raketiheitjast Buk, mida nad olid näinud enne Malaisia Airlinesi reisilennuki allatulistamist samas piirkonnas separatistide kontrollitaval territooriumil. Seega ei saa välistada, et Sweeney järgmine raamat räägib Ukraina sündmustest. 
