Arvustus: Mälestuste kartograafia
Arvustus ajakirjast Värske Rõhk nr. 39.  Lauri Sommeri "Sealpool sood” on omamoodi Viljandimaa kaart, kus on peal hulk aja- ja mälukihte. Kuigi põgusalt mainitakse paiku üle maakonna, on põhitähelepanu Paalalinnal ning Jämejalal – teine teisel pool sood. Kuna kaardistamise käigus on segunenud autori ja teiste inimeste mälestused, sisse on pikitud kohapärimust ning Youtube’i viidetena muusikatki, on tulemuseks väga mitmekihiline tekst. "Sealpool sood" oleks kui teine pool "Räestu raamatule"2. Intervjuus Markus Järviga3 on autor seda isegi nentinud, et "Räestu raamat" on tema ema raamat ning "Sealpool sood" isa oma. Vormi ja mahu poolest on need kaks teost üsna sarnased. Mõlemad koosnevad minevikufragmentidest, mis annavad kokku kui mitte narratiivina tervikliku loo, siis ühtse pildi igal juhul. Mõlemas raamatus antakse just maastiku kaudu edasi sealsete inimeste elu või vastupidi – kohalike kaudu antakse mingi värving paigale. Ka tegelased korduvad kummaski teoses. Ei saaks aga öelda, et ühes on rangelt kujutatud ainult ema- või isapoolse suguharu inimesi, kuigi selline tendents on. Kirjutamisviisilt on need raamatud ühtviisi meenutusliku või jäädvustusliku iseloomuga, et säilitada endas paiku ja mälestusi sealsetest inimestest. Samuti on mõlemale teosele omane illustratsioonide rohkus ning viitelisus, mida viimases raamatus esineb küll mõnevõrra enam. On tunda, et siin on võrreldes "Räestu raamatuga” välja kujunenud autori isikupärane eklektiline kirjutamisstiil. Üsna "Sealpool sood” alguses sõnab autor: Kogun need mälulõngad praegu kokku, sest hiljem oleks tegu juba puhta nostalgiaga (lk 12). Võib öelda, et ajastus on selles mõttes saanud õige – tasakaal nostalgitsemise ja olustikulis-filosoofilise fiktsiooni vahel on paigas. Isegi see põlvkond, kellel on nõukogude ajast vaid ähmased mälestused, võib Sommeri teosest leida minevikuhõllandust tekitavaid mälupilte. Näiteks seda, kuidas vanasti oli tervele perele suureks sündmuseks, kui koju toodi televiisor. Või mismoodi suurte majade lapsed üksteist keskküttetorusid kolistades majadevahelisele muruplatsile mängima kutsusid. Isegi paneelmajade ehitamisest ning Paalalinna kesistest kohvikutest kirjutab Sommer paraja muhedusega. Teisalt on raamatus kaks mustale paberile valgete tähtedega trükitud "Raskemeelsuse tsooni”. Esimene räägib vaimuhaigustest, teine lapse jaoks rasketest või traagilistest asjadest. Mõneti tundub, et need osad tulevad oma süngusega sisse lausa ootamatult, kuid tegelikkuses on nad turgutavaks vahelduseks sellele muidu rõõmsameelsuses hõljuvale mälulõnga kerimisele. Mälulõngadest veel niipalju, et neid on raamatusse sugenenud erisuguste inimeste, kohtade ja aegade varasalvedest. Tekstis kõlavad ka perekonna, sõprade ja lähedaste hääled. Sealjuures on Sommeri enda mõtted nendega nõnda segunenud, et ilma raamatu lõpust viidet otsimata on neid raske eristada – aga võib-olla pole seda vajagi. Paljutki on ammutatud suulisest pärimusest ning arhiivmaterjalidest. Eriti kehtib see enne nõukaaega kujunenud kohtade ja paikade puhul – olgu nendeks siis Jämejala mõis, Risti kabel või Valuoja. Teoses kasutatud fotomaterjal kujutabki paiku tihti sellisena, nagu nad kunagi olid, mitte nende tänapäevast seisu. Tulemuseks on omamoodi konglomeraat või ajaliselt kihiline kollektiivse mälu jäädvustus, mis ehk teebki selle teose tuttavlikuks paljudele lugejatele, sest pea igaüks leiab sealt midagi omast. Teoses kirjeldatud maastik on ühest küljest linnalik, samas on see Viljandi serv, mis piirneb soo ning aiamaadega. Teisel pool sood on Jämejala küla. Selline soodest ümbritsetud paneelmajadega väikelinlik olemine loob omamoodi õhkkonna, mis võiks olla üsna depressiivne, kuid Sommeri puhul ei pääse see mõjule. Ümberkaudne loodus just mahendab seda paneelikate kõledust. Võib öelda, et soo päästis meid linnastumise käest. Looduse lähedus mahendas seda sektsioonilist elu, koridorides tervitamata yksteisest möödumist, maja koosoleku vaidlusi akna all ja kymnete akende anonyymset pilku (lk 221). Nii kirjeldas Sommer paneelelamute kalkust ühes "Raskemeelsuse tsoonis”. Ülejäänud teoses ei tundugi korrusmajad nii kõledad ja kalgid. Nende vahel sai väiksena jalkat mängitud ning noore armununa akende tulesid vaadatud. Sellisena mõjuvad need majad isegi undilikult: Viiekordsete majade tuled… pulseerivad ja saadavad kardina taha telepiltide muutlikku valgust. Seal on elu. Pimedasse tuppa sirutub vahetoa paokil uksest kollane valgussiil. Kusagil mängib nõukaaegselt kassetikaplännilt Kino "Eto ne ljubov” kontsertversioon. Punane nupp plingib laes. Lõikelillede padrik mõnel aknal (lk 206). Kahe asula vahele (ja ka sisse) jäävat loodust kujutab autor oma tuntud hea loodusetajuga. Paigad hakkavad kõnelema lugusid oma tekkimisest, kujunemisest ja vahel ka hääbumisest. Inimesed, kes on nende paikadega seotud, muutuvad osaks maastikust, mis nõnda isikustub. Igal tuttaval "maastikul”, mille inimese silmapiir välja mõõdab, oleks nagu oma silm või syda. Ta võib muutuda või pysida sama esimesest nägemisest viimaseni. Lapsena oli lasketiiru juurde viiv käsipuuga palkidest sild see mõnus asi. Kui kedagi ei tulnud, sai oja kohal passida. [---] Silda seal enam ei ole, kuid veidi eemal on yle oja heidetud metallplaat, millel kiri "HAPNIK" (lk 17). Looduskujutuses ilmneb Sommeri luuletajataust – just see sõnade poeetika, millega ta erinevaid paiku lugejale ette manab, annab neile kohtadele mingi müstilise olemise. Siinkirjutaja hindab küll "Sealpool sood" puhul kõrgelt paigatunnetuse edasiandmist ning meisterlikku looduskujutust, kuid sellest enam tõuseb esile soojus, millega on maalitud pildid persoonidest. Kujutatud on nii lähedasi inimesi kui ka neid, keda linnas või Jämejalal kohtab. Nõnda kirjutab ta omaette isiksuseks isegi Paala poe ees ja sees jõlkuva vana joodiku: Turvamehed on ta alama astme alluvad Maksimarketi taevariigis. Kui mees piidleb, võbiseb neil vunts ja väriseb pyks. Ta teab kõiki kohalikke nägusid, ostukorvide sisu, varanduslikku seisu ja elulugusid. Sys nimetab teda Paalalinna Direktoriks. Seegi sokrates ei hoia agoraal omaette. Enamikes olukordades myhatab "Noh.” –"Bljääd.” –"Mhäh …” või muud sellist (lk 40). Sommeri kirjutises saab joodikust Direktor, valitseja ja kõiketeadev mõttetark, keda lähendavad maise igapäevaeluga vaid tema üksikud ropud hüüatused. Selline ülepaisutatult kirjutatud austuseavaldus kontrastis madalkeelsusega lisab teksti naerumuigelist elevust. Nii mõneski kirjelduses on tunda Sommeri tänutunnet kaasinimeste vastu. Eriti soojalt mõjusid peatükid Tarmo Raabest, Kusta Toomist ning põgus kirjeldus Ehala Mihklist. Mihkel, mida ma oleksin tol uuesti Viljandisse asumise ajal teinud, kui Sind poleks olnud. Sind seal soos, Viljandi peal, raudteel, Järve ääres, tagatoa maki juures, poes leti ääres itsitamas ("poisid ostjad ei ole, aga head vaatajad vähemalt") ja Koolila talus. Lyhikesi lauseid, mis mind toetasid. [---] Su yksi olemise ja vaesuse vaikset ja kurtmata talumist, mõtlikku nägu punaka tuka all ja kõiki neid väikseid nalju ja leiutusi (lk 61). Teose keskel on muu hulgas välja toodud pühendus "elu muulastele” ning raamatu lõpus on tänunimekiri. Paalalinnast Jämejala poole liikudes sagenevad jutud isast, see ongi ju tema raamat. Isa puhul on enim välja toodud tema psühhiaatriharidust ning unenägude ja paranormaalsete nähtuste huvi. Jämejalal asubki psühhiaatriakliinik, mis seob Sommeri isa Ilmar Soomere selle kohaga. Kuigi on ka teisi Jämejalaga seotud tegelasi, on just isa inimene, kes seda ruumiosa kõige enam mõtestab. Tema kuju kaudu saab aimu autorist endast. Sommer kirjutab: Emalt, Räestu külast pärit Leeni Rehelt, kes mind väga hoiab, aitab ja noomib, olen saanud sydame. Vist ka osa hingelisust ja muretsemist. [---] Isalt olen pärinud põhjalikkuse (lk 165–166). Ka mainitud Markus Järvi4  intervjuus lisab Sommer, et inimene saab emalt keha ja isalt vaimu või mõistuse. Niisiis võib raamatu taustal aimata autori vaimu kujunemislugu, mille loomulikuks osaks võisid olla lood vaimuhaigustest, unenägudest, ümbersündidest ja muust paranormaalsest. Osa teosest toimukski kui unenägude maailmas, kuskil paralleeltegelikkuses. Kõiki asju mõistusega kah kinni ei võta. Kaheaastaselt olin poolunes soninud mingist tulekahjust ja tankidest. Isa arvas, et need olid eelmise elu pildid (lk 185). Eelmistest eludest on juttu teistegi tegelaste, näiteks "Räestu raamatustki" tuttava Oksõ puhul, kelle kohta üks külla tulnud nõid arvas, et too olnud eelmises elus timukas. "Sealpool sood” on Lauri Sommeri mälestuste kaart – möödaniku projitseering paberil. Jutustades oma perest, lähedastest ja lapsepõlvemaastikest, räägib autor ümbrusest, mis kujundas temast just seesuguse inimese, kellena teda praegu tuntakse. Teisisõnu, kirjutades terve teose teistest, räägib autor siiski enda lapsepõlve lugu. Minevikujanu ja osav kirjutajameisterlikkus kutsuvad lugejat kaasa rändama autori lapsepõlve- ja nooruseradadele, mis tihtilugu näivad lugejale kui enda kogetud. 2Lauri Sommer. Räestu raamat. Tallinn: Menu, 2012. 3Markus Järvi. Lauri Sommeri proosateos "Sealpool sood”. – Delta. Klassikaraadio 14.05.2014. 4Markus Järvi. Lauri Sommeri proosateos "Sealpool sood”.
