Arvustus: Masingu kirjad vähestele fännidele
 Pole halvasti mõeldud, aga tõenäoliselt pole just väga palju inimesi, kes selle raamatu omandaksid, laenaksid või loeksid. Mitte, et raamatul oleks miskit viga. Ainult et kole valitud seltskonnale. Keda pole just palju, aga samas vähe ka mitte. Nimelt siis ulmikutele, ulme kirjutajatele kui lugejatele. Kes, võib üks mees omast kogemusest kinnitada, on üks väga tore kamp. On ise paaril EstConil ehk siis ulmikute kokkutulekul käidud, vahva oli. Kuigi poolest jutust aru ei saanud. Mis poolest, vähemalt üheksast kümnendikust, raamatute pealkirjadest, autorite nimedest, oskussõnadest. Ehk ma olin seal küll kõige vähelugenum ja juhmim tegelane. Nii peabki vist olema ulmekirjanduse asjatundja, et sest kirjavahetusest päriselt aru saada. Katse – kui te teate, kes oli Kalju Kirde, siis võib lugeda küll. Isegi toimetaja – kelle järelsõnast tuleks alustada – tunnistab, et tema ka ei teadnud. Lühidalt oli ta „meie ulmekirjanduse mees Saksamaal“, mis pole küll päris täpne või annaks põhjust vaielda. Ta on Saksas koostanud ulmekirjanduse antoloogiaid, sel teemal kirjutanud, sõnaga der Kenner. Minu teadmised jäid nõrgaks. Sest kogu kirjavahetus põhiliselt ulme ja õudukate ümber keerlebki. Kohutavalt paljude tundmatute nimedega. Ometi pooleli ka ei tahtnud jätta. Ikka oli huvitav. Kuidas kaks eesttaegset naabripoissi, keda elud-sõjad hoopis lahku viinud, vanaaegse viisakusega mõtteid vahetavad. Mõnda nime ju teab ka ja märkad, näh, ise pole Tolkienist arutades selliste käikude peale tulnudki. Omaette lõbus, et kirjavahetus ju sügaval nõukaajal. Mis ilmselt seletab – ma ka tahan ju midagi avastada! - miks mehed kogu aeg kirjades mainivad, milliseid raamatuid kumbki teisele saatis. Võimalik, et vene tolli narrimiseks: me teame, mis me teineteisele saatsime ja võime ka norida võtta, mis meil kaotada? Näiteks. Kuigi pigem võiks selle raamatu ära kasutada mõni tubli ulmehuviline kirjandustudeng. Tea, kas diplomitöö välja tuleks, korraliku artikli või kursatöö saaks küll.
