Arvustus: füüsiku „Kevade“ Madis Kõivult
 Hiljuti meie seast lahkunud Madis Kõiv on mõnes mehes ikka pelgust tekitanud. Jah, sa tead, et selline mees elas, ja selline kirjanik on endiselt olemas. Tead ka, et hariduse poolest hoopis füüsik, ehkki kirjameestel on veel hämmastavamaid haridusi. Aga lugenud ei ole. Sest ei julge. Nii palju on kiidetud, samas hirmutatud, et Kõiv kole keeruline kirjanik on, mitte igaühele, mitte inimesele tänavalt ja rohujuure tasandilt. Noh, minamees on sihuke juhmikene, kellele väärtkirjandus tähendab mingit naistekat, põnekat või ajalugu, nii on seda siis võetud kui silti: hoia, loll, eemale. Pealegi, füüsik ka veel. Füüsikat koolis ei sallinud. Ise rumal, jah, aga, ausalt, viletsad õpikud ja lohakad õpetajad mängisid ka oma osa. Nõnda siis on välditud. Ja sellegi raamatu ümber käidi ringi kui üks haige näoga kass kaanetatud maksapanni ümber. Ikka päris mitu päeva läks enne, kui juleti lahti teha. Jaa... huh! Väga tore raamat on. Ei ole kõige lobedam lugemine, ikka teadlase tehtud, sestap võibolla liigagi põhjalik mälestuste veeretamisel, aga lõbus, kahtlemata. Eks õigupoolest võiks iga mees kirjutada oma „Kevade“ ja sinnapoole see kisub. Kuidas omal aal Tartus koolis käidi, kuidas Tallinnas füüsikat tehti, Tõravere kah sekka. Mõeh, ma pole kunagi Tõraveres käinud, ainult observatooriumi torne oli lahe lapsepõlves rongiaknast vaadata. Võimalik muidugi, et kiitma paneb tartuoos – see on sihuke imelik vaimutõbi, mille all kõik Tartus sündinud ja õppinud isikud kannatavad – mistõttu väga palju tuleb tuttavat ette. Tänavad, kohad, mitmed nimedki. Iga kolmas-neljas nimi paneb mõtlema, et ma seda meest ise muidugi vist ei tunne, aga võimalik, et mõne tema järglasega on koos isegi pahandust tehtud. Selline magus igatsus kadunud nooruse järele tuleb peale, uuuuuu! Nii eet julgeb vägagi soovitada. Rumalamaks ei jää ja võibolla julgeb nüüd kunagi ka mõne teise Madis Kõivu teose lugeda võtta. Mis on ju märk, et noormees areneb.
