Filmisoovitus: kõik teed viivad koju
Käisin eile õhtul filmiesitlusel kinos Sõprus, kus näidati Olga ja Priit Pärna uut animafilmi ja selle “Making Of'i.“ Järjekordselt tuli tunnistada, et kohtumine tegijatega on väga soojendav kogemus, see häälestab sind alati filmi vaatamiseks kuidagi empaatilisemalt ja - reeglina tundub teos kohe väga hea. Muidugi, Priit Pärna nö kaubamärk küljes, ega see Arvo Pärdi brändist ju palju maha jäägi. “Making Of “ oli, nagu esitluse läbiviija Rain Tolk märkis, oligi veidi pikem kui film ise. See oli väga lõbus vaatamine ja andis hea aimu, mis see Piusa liivaga mässamise tehnika endast kujutab. Tööprotsessis oli Olgal ja Priidul taustal pidevalt nende vahva titt, kes vahel ka kõva häälega lugulaule laulis. Või mis titt – juba täitsa mees, kõnnib omal jalal. “Lendurite” film kuulub triloogiasse, mille esimene osa “Tuukrid vihmas” on mul häbiväärselt nägemata veel. On selge, et varem või hiljem saab mul olema rõõm see ära vaadata ja õnneks saab seda teha juba praegu kinos Sõprus. Kolmas osa on abielupaarist tandemil veel üldse idee tasandis. “Lendurid koduteel” ei valmista pettumist ei Pärna fännidele, ei anima-austajaile või üldse heast ja kerge väljakutsega filmist lugu pidajale. Sisu ei taha ära rääkida, kuigi see ei "spoiliks" tegelikult midagi. Sest tegelik sisu koorubki alles vahetus vis-a vis–s teosega. Tegelimist on mõnes mõttes lihtsa, isegi sirgjoonelise asjaga, aga samal ajal tükiti absurdi ja üsna sürrigi värgiga. Kahjuks pole huvile filmi vastu tulnud kindlasti ka kerge meediaažiotaaž, et on justkui pornostseenid platsis. Kamasutrat tuleb törtsu või topeltki, aga – see kõik ei ole kaugeltki mitte see, millest kuskil vaid kõmulehes rääkida annaks. Väga kõva on audiovisuaalne tervik – pilt ja muusika (Robert Marcel Lepage). Päris emotsionaalsed, miks mitte pisarakiskujadki on lõpukaadrid - home sweet home.  
