Arvustus: Maagia - see on imelihtne
Olen vist valdava enamuse Woody Alleni filme ära näinud ja need on üldiselt mulle ikka meeldinud. Woody Allenil on üsna väljakujunenud käekiri – ja üldiselt mõjub ikka vaimukalt, naljakalt ja tuju ning toonusttõstvalt. Ning on ka tükiti väga tõsine – aga enamasti selge põhjusega. Vahel tunduvad “killumeistri” naljad ehk kulunud, kisub kuidagi jandiks, ehk vahel ei saa kõigest arugi, aga päris ajaraisk pole küll kunagi olnud. Ja alati kui miski ei toimi, tasub tšekkida, järsku vajavad endal vastuvõtutunglad häälestamist. Meie sügisestesse kinosaalidesse tulvav “Maagia kuuvalgel” on üks neist filmidest, kus maestro ise ei mängi. Ja just neist on vahel olnud enam küsimusi või küsitavusi, kui mälu ei peta. “Maagia kuuvalgel” toob meid taas Euroopasse, kus filmilavastaja on viimastel aastatel tõesti palju filminud. Toob kaunisse aega, ehk veidi idealiseeritult, aga mõelge ise – aasta on 1928! Kõik see kohutav ja justkui nii kontrastne eelnevaga – suur majanduskriis ja Teine maailmasõda jne olid olemata ning - eelmisest ilmasõjast on aastakümnega justkui juba toibutud. Neist ilusatest aegadest – kust tahetakse mäletada vaid rahu, õitsengut ja majandusbuumi, on ikka ilusaid filme tehtud. La belle epoque enne 1914, 1920-dad jazzi aeg ja isegi Venemaaa nepi-õitseng, millest ka nõukaajal filme teha vohmiti. Neid aegu saabki kogeda täiegu ju vist ainult filmis, nii, et siit üks põhjus, miks vaatama minna. Ja muidugi võttepaigad - Lõuna-Prantsusmaa, Riviera jne. Maalilised, külluslikud lokatsioonid... silmarooga jätkub ja see võib olla ka üks sihtmärke - vaataja pilgu ja tähelepanu püüdmine. Illusionismi ja meeltepettuse maailma meid viiakse ja meid ka seal tegelikult proovile pannakse – vaata aga julgesti siit artikli lõpust sisututvustus üle. Tähelepanu hajutamisest – ise tabasin end mitmel korral peategelast kehastava Colin Firthi pintsakut uurivat. Mul on tunne, et sel on sama riie ja peaaegu sama tegumood, mis minu enda kapis oleval, kunagi Viljandi humanitaarpoest saadud isendil. Üheltpoolt tundub, et nii sisu ise kui ka peategelaste dialoogid olid kuidagi väga lihtsad, käibetõdesid-trafarette paugutavad, sõna otseses mõttes klišeelikud, aga samas – nii ilmselt, et oli taotluslik, eks ole. Sellest hoolimata tekkis see sõnulselematu maagia, tekkis-tekkis... Eks see olene vaataja meeleseisundist ka, muidugi, aga filmi sõnumit võib tõesti üheltpoolt lahendada triviaalselt, sõnastada banaalselt, “ (a la “ilu päästab” & armastus võidab” vms.) kuid see tugevam ja sügavam lõige või mõõde, seda ei ole ehk vaja tingimata loosungile seada, vaid tasub ehk proovida kogeda või läbi elada, kuidagi. Kas näitlejate esitatud karakterid oleksid võinud olla ehk enam arendatud...seda etteheidet võib alati kaaluda ja kasutada, muidugi. Samas – mingi ettekujutusvõime võiks ju inimestele ka olla. Miks näiteks iseenesest südamlik ja armas spoilt kid miljonärivõsu oli esitatud nii skemaatiliselt koomilisena ( koos oma mammiga)? See pole kindlasti kriitikute film, ega ei oskaks seda isegi tõesti maestro šedöövrite sekka paigutada.Aga tasubki minna kinno just sellepärast, et saada osa - jah, nii võib öelda - romantikast - arutada suuri eluküsimusi argiteadvuse tasandil – kas mõistusest piisab või vajame ka tundeid ja kas armastust saab osta raha eest, näiteks ja milliste tegelaste vahel oli veenev tõeline keemia ja muu sinna juurde kuuluv? Õhtu on mõnusasti sisustatud. Üle mõelda ei tasu, aga minu meelest võib kogu selle välise lihtsuse tagant suhteliselt leida ka nö diibimat mõõdet, aga reede õhtul ei hakka seda konservi lahti lõikama. Selline tunne on, et oma 80-le eluaastale lähenev vanameister Woody' tahab ehk oma testamenti kirjutada mingeid olulisi asju inimestele. Kogu maailma inimestele. Ja ammutada oma juurtest. Need on nii Ameerikas, ilmselt ka sügaval Iisraelis, kuid kindlasti väga palju Euroopas.  Stanley (Colin Firth) on mustkunstnik, keda peetakse parimaks petistest spiritualistide paljastajaks. Tal palutakse uurida noort naist Sophiet (Emma Stone), kellel on õnnestunud paljusid inimesi veenda, et ta on osav meedium. Mõned inimesed usuvad, et naine tegeleb pettusega ja tüssab ustavatelt klientidelt raha välja. Stanley õpib Sophiet tundma, aga mida rohkem nad koos aega veedavad, seda suuremasse segadusse ta satub. Mees ei suuda leida märke pettusest ja hakkab mõtlema, kas naisel võivad tõesti olla selgeltnägija võimed. „Maagia kuuvalgel“ on romantiline komöödia, mille tegevus toimub 1920. aastate Prantsusmaal, taustaks uhked häärberid, Prantsuse Riviera, džässiklubid ning džässiajastu rikkurite lemmikpaigad. Lavastaja ja stsenarist: Woody Allen (“Südaöö Pariisis”). Peaosades: Colin Firth (“Kuninga kõne”) ja Emma Stone (“Imeline Ämblikmees”, “Rumal pöörane armastus”). Kinodes alates: 10.10.2014 Filmi pikkus: 1h 37 min
