Arvustus: ekstaatiliselt ennasthävitav „Tzion“
Kuuldes enigmaatilise Rene Kösteri esimesest soololavastusest, võis ette oodata kõike peale normcore’i. Kristallkingakese auhinna pälvinud Rene on tuntud peale teatri- ja tantsulavade vallutuste ka muusikavideotes ja DJ-pultide taga figureerimise poolest. Lisaks avaldab ta Neo Zioni nime all Soundcloudis muusikat. Seal on Celine Dioni, Britney ja ka kodumaise lauljatari HAŠŠi vokaalidega süngemapoolset teknot. Tulemiks on vampiiriline transsiviiv helimaastik, mis sobiks hästi kuhugi reivikoopasse või kütteks Halloweeni peole. Sarnase käekirjaga muusikat, kord feminiinset ja õhulist ning siis jälle karmimat teknot, kõlas ka „Tzioni“ etendusel. Atmosfäär on esimesest hetkest intensiivne, kui Tzion ilmub publiku ette androgüünse, neutraalse olendi näol, kes mõjub isegi natuke hirmuäratavalt. Freddykruegerlikud pikad küüned, judisemapanev tontlik välimus ning liikumismaneer jätavad mulje, et tegu on õudukatest kokku klopsitud tegelasega. Nagu brujo manab Rene lavale mitmeid karaktereid, justkui oleks ta kurjadest vaimudest vaevatud. Deemonid lähevad vägagi kokku Jaapani kaasaegse Butō tantsu taustaga, mis on „Tzioni“ üheks inspiratsiooniallikaks ning meediumiks. Butō eesmärk on päästa valla kõige ürgsemad instinktid groteskse, minimalistliku tantsu kaudu. Piinarikaste ning orgastiliste grimasside saatel on „Tzion“ ekstaatiliselt ennasthävitav tükk, mida läbivad eneseavastamise, hirmude ületamise ning lõputu transformatsiooni teemad. Sürreaalne teatriunenägu „Tzion“ on värskendav, visuaalselt nauditav ning mõtlemapanev etendus, mis kustutas selleks korraks janu eksootika järele ning suunas seesmisele rännule. Kõigi lavaelementide (tants, muusika, valgus, laservisuaalid jm) kokkulangevuse tõttu mõjus etendus nii kütkestavalt, et vaataja tõsteti oma tavapärasest olemusest välja. Tagasi tavaellu tulla oli nagu unenäost ärgata, sest „Tzion“ viis tõesti kuhugi teise maailma.
