Arvustus. Subjektiivsed selgrood lapsepõlve
“Selgroogupidikoos” tutvutuses viidatakse keerutamata lavastuse autorite taotletavale äärmisele subjektiivsusele. Nad pakuvad teatrikülastajale vaatamiseks oma isiklikke lapsepõlvehirme, -unistusi, -arusaamu, -kujutlusi, turvalisuse pidepunkte ja muud, rõhutades nende tähtsust selles, milliseks kujuneb inimene täiskasvanuna. Milline on tema maailmatunnetus, millised on tema soovid ja sihid. Lavastuse tegevuspaigaks on valitud lastetuba, mis ühtaegu hõlmab nii kogu lapsepõlvemaailma kui annab ka tinglikud pidepunktid tulevasteks eluvalikuteks. Ja see ruum ei koosne vaid neljast seinast ja elutust sisustusest, vaid ka vähem või rohkem fantastilistest olenditest, kes lastetuba külastavad. Kuigi me näeme toas liikuvaid erkpunastesse kostüümidesse riietunud ekspressiivseid modelle ning võõra mustas mantlis mehe ja jõuluvana kahevõitlust, siis kõige huvitavamaks tegelaseks osutub ehk hoopiski seina sulanduv ja vajadusel sealt jälle esile astuv näotu kuju. Ta näib väljendavat seda oma ja tuttavat, millele ka kõige suurema hirmu puhul toetuda saab. Ta ei pea midagi tegema ega sündmustesse otseselt sekkuma, piisab sellest, kui ta lihtsalt kuskil läheduses on. Ja kui ka tegelaskujud on subjektiivselt autorite endi lapsepõlvest valitud, siis on loomulik, et nende generatsioon ei saa kuidagi mööda MacGyverist. Nii astubki tuppa MacGyver, kes end (ilmselt toas oleva daami tähelepanu köitmiseks) algul teibiga kinni seob ja siis jälle lahti harutab, sest katki läinud taldrik tahab terveks teipimist. Samuti on täiesti loomulik, et tuba külastab – küll tavapärasest veidi erineva väljenägemisega – jõuluvana. Usutav on seegi, et aeg-ajalt astub läbi ka mõni koll või tont, aga miks ta vaadeldavas lavastuses just musta mantli ja kaabuga mees on, pole niiväga selge. Ent kui arvestada kogu lavatüki ülimat subjektiivsust, siis küllap oli autorite suurim lapsepõlvehirm tõepoolest musta mantliga mees. Minnes aga lugu tinglikult tervikuks haakivate stseenide juurde, tuleb paraku märkida, et enamik neist kippusid liiga pikaks venima ja muutusid seetõttu kui mitte tüütuks, siis igavaks küll. Alustades avastseenist, kus laps omaette Eesti hümni laulab, ning lõpetades algul küll koomilise, kuid siiski ruttu ammenduva ja väsitavaks muutuva jõuluvana ja tontmehe kahevõitlusega. Autorid on justkui ära unustanud, et kui elav pilt ei ole piisavalt haarav, tähendusi pakkuv ja pidevalt arenev, muutub ka kõige paljutõotavam stseen kiiresti tüütuks. Selles mõttes eristusid positiivselt kaks stseeni. Esiteks hiidnaiselik ema- või vanaemakuju, kes kolme üksteise otsa tõstetud õmblusmasinaga lapsele ilmselt tema esimest kleiti õmbleb. Selles stseenis on üldistusjõudu ja autorite tulevikku määravaid aspekte rohkem tunda kui kogu ülejäänud etenduses. Teiseks on küllalt huvitavalt esitatud ühe perekonna argipäev, õigemini selle pere liikmete rollid, mis korduvad õhtust õhtusse üha uuesti. Isa kaalub end, lapsed mängivad, ema korjab mänguasju kokku, õde paneb nooremat venda magama jne. Need tegevused toimuvad ikka ühes ja samas järjekorras, ent hakkavad lõpuks teineteisesse nihkuma. Algul nii, et ema ei jõua mänguasju enam enne ära panna, kui lapsed need jälle laiali kisuvad, lõpuks aga lähevad tegelaste rollid ja tegevused juba niivõrd segamini, et moodustavad üha uusi tähendusi. Ühe kasvamise loo järjepidevuse võtab oma äraspidisel moel kokku Eesti hümn. Etenduse alguses laulab hümni voodis püsti seisev väike tüdruk, lõpus aga juba täiskasvanud, küps naine. Sama laulu ja samamoodi, sest inimene on ikka sama. Ja polegi erilist vahet, kas suur või väike. Igasuguste väga subjektiivsete lavastustega võib tihti juhtuda, et autorid näevad igas lavale toodud tegelases ja detailis oluliselt suuremat ja kõnekamat pilti kui seda näeb teatrikülastaja, kes ei tunne lähemalt ei autoreid, nende minevikku ega ka nende lapsepõlvehirme. Igal inimesel on need sedavõrd isiklikud, et neid üldistamata ja vaatajale lähemale toomata ei pruugi nad kolmandale inimesele suurt midagi pakkuda. Nii kipub paraku ka lavastusega “Selgroogupidikoos” olema. Autorid on nähtavasti lavastust tehes oma lapsepõlve – koos selle hirmude, rõõmude ja argipäevaga – uuesti läbi elanud ning selle subjektiivsetesse piltidesse kinni jäänud, suutmata situatsioone ja kujundeid üldistada, mida publikule vaatamiseks mõeldud etendamiskunst vähemal või rohkemal määral kindlasti nõuab. Ei saa öelda, et lavastus tervikuna just igav oleks, aga ülimalt pikaks venitatud stseenides kaob igasugune tempo sedavõrd, et seda osalt kindlasti toetama mõeldud muusikaline kujundus muutub millekski eraldiseisvaks ja võõraks. Seevastu suudab valguskunstnik lavastusega paremini haakuda ning selle visuaali elavamaks ja vahelduvamaks muuta. Kokkuvõtvalt võibki öelda, et sõnatu lavastuse kõige tugevamaks küljeks on selle visuaalne külg – lava- kostüümi- ja valguskujundus. Staatilises lavakujunduses on rohkem väljendusrikkaid sümboleid kui tegelaskujudes ja nende tegevustes. Muidugi on näitlejate mänguski üksikuid elavaid nüansse, aga et on autorid eeskätt siiski visuaalkunstnikud, mitte lavastajad, hakkab kõikuva tempoga lavastus ainult hooti elama. Ma ei taha öelda, et kunstnikud peaksid oma liistude juurde jääma vms, üldse mitte, aga integreerides oma loomingusse mõneti võõramaid kunstiliike, tuleks nende eripäradesse ehk veidi enam süveneda ning suuta lõpptulemust ka kõrvaltvaataja pilguga kaeda. Loodetavasti ei jää see kunstnike viimaseks sedalaadi katsetuseks.     Vaata fotosid
