Näitlejad vestlusringis: naljaturul on mõni “peet” kvaliteetne ja teine “porgand” jälle mäda
Briti autori näidendile on kodumaised tegijad töeliselt hea hoo sisse saanud. Novembris on kavas veel mõned etteasted. Tundub, et Eestis on komöödiabuum - on monotükid, stand-upid, Kinoteatri projektid...mis toimub? Kas kõigile jätkub osasaajaid? Mis on hea nali ja kas avalikult ropendada ka ikka tohib? Kultuuriportaalil oli “(T)öö klubis” näitlejatele kohe õige mitu küsimust, millele jõudumööda vastavad Tõnis Niinemets, Karl-Andreas Kalmet, Kait Kall ja Veiko Tubin. Näitleja peab olema võimeline kehastama kõiki ja kõike, aga kuidas üldse avastasite endas naljasoone, huumorimeele, nalja ja huumori võimu ja väe?  Karl-Andreas Kalmet: Kasvasin koos oma vanema vennaga ja nalja tegemine ja naermine oli kindlasti suur osa sellest. Ei mäletagi, et oleks kunagi eraldi endas avastanud mingi soone või oskuse nalja teha, enam-vähem nii kaua kui mäletan ennast on ka nalja tehtud. Hiljem sai valitud ka selline eriala, kus oli sellega võimalik edasi tegeleda. Kait Kall: Nali on olnud mulle alati südamelähedane, nii teatris kui elus. Head nalja on raske teha, kunagi ei tea, mis töötab ja ei tööta, peab olema lihtsalt julgust proovida ja põruda. Ei jää midagi muud üle, kui loota, et see, mis on enda jaoks naljakas, on ka teiste. Veiko Tubin: Nali sünnib ikka koos publikuga. Publiku peal harjutad ja õpid. Kogemus tuleb aastatega ja tagasilöögid on alati õpetlikud. Ja kui suur naljanina te ise täna nö tsiviilelus olete? Kas selline alati valmis vaimukas seltskonnahing ja “kuulipildur-killuvend” või pigem vaikne vaatleja – “pauk luuavarrest”? Tõnis Niinemets: Ennast on ikka keeruline kõrvalt hinnata, eriti huumorivallas ja seltskonnahingena. Ei ole ka ükski oleng niimoodi ette võetud, et “Täna hakkan nalja vedama”. Aga kindlasti pole ma ka kõrvaltvaatleja rollis, olen pigem elavama loomuga inimene. Veiko Tubin: Mina olen tsiviilelus pigem poolik kuulipildur-killuvend. Ja kui pauk tuleb, siis pigem jah luuavarrest. Enamus tänaseid Eesti inimesi, kes on teadagi, eakamad, kasvasid üles Nõmmiku-Abeli-Baskini ja raadio “Meelejahutaja” peal...kes või mis on teie jaoks olnud need äratajad või innustajad? Või tänase päeva eeskujud? Karl-Andreas Kalmet: Neid on kindlasti rohkem kui üks aga kui peaks kedagi eraldi välja tooma siis olen siiani Dan Põldroosi ande suur austaja.  Kahjuks ei jõudnud ma teda teatrilaval palju näha aga see mida nägin ja see mida ta tegi Wremjas oli igaljuhul väga äge.  Sümpaatne vana ja väga andekas näitleja. Veiko Tubin: Johtun rohkem välismaistest stand-up artistidest. Tänapäeva internetimeedia piiramatus pakub inspiratsiooni tuhandetest allikatest. Eeskujuks pean paljusid, alates Ricky Gervaisist lõpetades Simon Amstelliga. Kait Kall: Eeskujusi on olnud palju ja erinevaid. Eestist Kreisiraadio punt ning Dan Põldroos ja Jan Uuspõld. Lisaks olen tutvunud interneti vahendusel paljude stand up koomikutega. “(T)öö klubis” toob meieni nädalalõppude lõõgastuse, rihma lõdvakslaskmise olulised, elulised teemad... kui suured peoloomad ise olete, kuidas eelistate stressi maandada? Karl-Andreas Kalmet: Meeldib väljas käija küll, aga mida vanemaks saad seda valivamaks muutud selle suhtes, kellega ja kuhu sa pidutsema lähed. Stressi maandan pigem spordiga. Tõnis Niinemets: Stressi ma endale tekitada ei viitsi. Kui tunnen, et on vaja natuke omaette mõtetega olla või lihtsalt kõigest ümbritsevast maandada siis minu puhul on selleks sport. Kas siis lihtsalt kilomeetrid jooksu või tõsine higistamine spordisaalis korv-, võrk- või jalgpalli mängides. Klubidesse (mõtlen siinkohal ööklubisid kui selliseid) ma väga ei satu, aga pidudel head live-muusikat kuulata meeldib. Tuleb tõdeda, et peod kuhu jõuan, on ikka kuidagi teatriseltskonnaga seotud. Veiko Tubin: Kui on hea pidu, olen kohal. Tähtis on õiged inimesed ja hea muusika, siis on lootust ka stressi maandamisel. Aeg-ajalt tasub end tantsurütmis argirutiinist lahti raputada. “(T)öö klubis” on sisult iseenesest hoogne britihuumor, aga tegijate kiituseks tuleb öelda, et tüki trumbiks jääb ikka eelkõige esitus ja lavastus. Vahel kardad huumoritükkidest haltuura maiku, aga siinkohal tegutsesite kui rooma leegionärid. Ilmselt tuli proovides tilgutada ka paar higipisarat või õnnestus asi kohe lambist? Kas saite etenduseks ette valmistumisel kasutada midagi iseenda kogumustearsenalist või – olete nüüd ise paremini ette valmistunud ööklubis tegutsema? Kait Kall: Tuleb tõdeda, et materjal ei andnud ennast üldse kergelt kätte, senini imestan, et sellest nii äge lavastus tuli. Kõike raskem oligi kohandada n-ö briti huumorit sedamoodi, et see oleks ka eesti kontekstis naljakas. Lisasime päris palju oma väikseid nalju ning kuna lavapartnerid on väga andekad, siis tulime raskustest väärikalt välja. Kindlasti olen nüüd palju haritum ööklubinduses. Veiko Tubin: Eks me higistasime proovides korralikult. Ei ole väga lihtne ülesanne briti huumorikonteksti eesti omasse suruda ja seetõttu nägime päris kõvasti vaeva. Katsusime üksteist naerma ajada ja see oli ka parimaks indikaatoriks sellele, et kas nali töötab. Oma kogemusi kasutasime küll, ega pidu ei ole kellelegi võõras ja ööklubi on vaid üks vähestest võimalikest peokohtadest. Nalja küll armastatakse, aga ka kardetakse...eks ta üks piiride ületamine ju ole – ja seega ongi piiride tõmbamine raske. Kui mitte võimatu. Aga – millist nalja peate halvaks, millist heaks? Midagi normeerib juba seadus, aga solvumist ja viha muidugi see ära ei hoia? Karl-Andreas Kalmet: Väga lihtsustatult on hea nali see, mis ajab naerma ja halb see, mis ei aja. Eks see üks sisetunde küsimus on, kindlasti on asju, mille üle või millest ma nalja ei teeks aga samas ei maksaks ka liialt muretseda sellepärast, kas keegi solvub või tunneb ennast kuidagi puudutatuna. Kui liialt sellistele asjadele mõelda oleks üldse väga raske midagi teha. Tõnis Niinemets: Halba nalja on muidugi palju meie ümber. Aga huumoriga on nii nagu kõikide asjadegagi, et mis ühele meeldib, selle peale krimpsutab teine nina ja vastupidi. Nali, mis tuleb loomulikult ega ole pingutatud on ehk see, mis minu jaoks on hea huumori alus. Piire on kahtlemata komöödias raske tõmmata ja selle tegeliku naljakoha laval tunneb alles siis ära kui publik saalis on. Enne seda võid ise naerda kõht kõveras, aga kui saalist kostab vastu ainult öökulli hu-huu, siis pole midagi parata, tuleb edasi minna ja pedaali vajutada selle koha peal, kus saalis naer vaibuda ei taha. Muidugi on alati ka oht lavastustes naljaka koha peale istuma jääda ja ennast nautima hakata (endal on mul tahe tihti improviseerima hakata kui tuhin peale tuleb), aga tuleb siis pidurit tõmmata ja looga edasi minna. Veiko Tubin: Mina piire ei tõmba. Pigem teeb nukraks labane ja sisutu esmatasandi nali ehk kui tehakse klišeesid ja mängitakse asju, mis esimesena pähe kargavad. Nali peab olema selline, et ajab ka teist ja kolmandat korda naerma. Eraldi alateema – ropud sõnad ja väljendid meie armsas väikeses maakeeles meie teatripüünedel. Kui jätta kõrvale nulltolerandid, puritaanid, siis öeldakse, et kui on kunstiliselt põhjendatud siis on okei. Kas nii võikski jääda ka teie meelest? Karl-Andreas Kalmet: Tõsiasi on see, et inimesed ropendavad päriselus ja kas see meeldib meile või mitte, on see osa sellest, kuidas me ennast väljendame. Loomulikult mitte kõik ei ropenda, aga kui see on põhjendatud ja vajalik ei näe ma mingit põhjust teatrilaval või filmis hakata seda tsenseerima. Kait Kall: Eks selle roppusega ole nii ja naa, aga kui see on põhjendatud, siis minul pole selle vastu midagi. Teater peaks ikka peegeldama ja imiteerima reaalset elu ning reaalses elus kasutatakse roppe sõnu. Tobe oleks kasutada laval kirevase päralt ja pagana pihta. Veiko Tubin: Ropendamise teema on pseudoteema. See on tõesti mõne nulltolerandi-puritaani märg unenägu. Teater peegeldab ühiskonda ja inimest, seega võib ja peabki laval ropendama, suitsetama ja jooma. Aga samuti armastama, naerma ja unistama. Kui me hakkame kunstile piiranguid seadma, oleme üsna kiiresti omadega sügaval mudas. Loomulikult peab roppuste kartjaid kodulehel-kavalehel hoiatama, et nad jumala eest oma hinge rebendeid ei saaks, aga laval selle keelamine on absurdne. Must huumor, mis meile tundub meeldivat, oleks nagu kõigesööja, aga ilmselt on mingid asjad siiski nii pühad ja teemad nii tabud, et neid ei torgita? Mingid naljad vahest peavadki jääma väga kitsasse ringi? Tõnis Niinemets: Ega jah kõigest ka nüüd naeru välja ei ime ja tihti pole kõike ka hea kõva häälega välja öelda, olgugi et endale tundub naljakas. Keegi ei taha ju asjata labane ka välja paista, nii et naljad ja teemad mis jäävad kitsamasse ringi on minu poolt väga teretulnud. Nali on terviseks jne ... samas tundub, et stand-up ja komöödia-asju ikka tehakse, monotükke on nagu muda, kas turg on teie meelest juba üleküllastatud? Kait Kall: Tuleb tunnistada, et stand-upi on hetkel tõesti palju ning konkurents on kõva. Üleküllastust on raske väita, sest turg reguleerib ennast ise, kui on vaatajaid, on ka tegijad. Eks see ole selline buumi aeg hetkel nii tegijatele kui vaatajatele.  Veiko Tubin: Head huumorit ei ole kunagi küllaga ja hetkel tundub, et turul ruumi veel on, sest nagu igal turul, on naljaturulgi mõni “peet” kvaliteetne ja teine “porgand” jälle mäda. Kuidas on, kas teile meeldib tegelikult ka teha komöödiaid või teete seda pigem – kuna rahvas tahab, aga tegelikult kisub hing ikka tõsiste ja tõsiseltvõetavate tõeliste traagiliste tegelaste osatäitmise poole? Et ikka Hamletit pigem... Karl-Andreas Kalmet: Loomulikult meeldib mulle seda teha, ega muidu ei teeks. Ja ma arvan, et ka komöödia võib olla tõsiseltvõetav ja omada mingit väärtust ka peale nalja. Küsimus pole žanris. Kui lähed teatrisse Hamletit või ükskõik millist muud draamat vaatama ja see on jube halvasti tehtud, kas see on siis a priori tõsiseltvõetav? Ma arvan, et mitte. Tõnis Niinemets: Komöödia tegemine on parajalt keerukas ja minu jaoks alati mõnus väljakutse. Muidugi tahan ma ka, et mind suudetaks laval tõsiselt võtta, niiet ainult lõbusaid tükke teha ka ei jaksa. Seni on kõik mõnusalt tasakaalus olnud – draamat, tragöödiat, avangardi, trillerit ja komöödiat täitsa parajalt. Selline vahekord võiks vabalt ka tulevikus jätkuda. See annab võimaluse ka erinevale publikule ennast tutvustada, sest kindlasti on inimesi, kes tahaksid ainult midagi lõbusat või ainult midagi tõsist/hinge minevat näha. Hetkel ongi nälg millegi tõsise ja/või trilleri järgi. Muidu olen täitsa õnnelik. Veiko Tubin: Minule komöödiaid teha meeldib. Kui publikuga koostöös saavutada hea energia, siis mõjub see laval olijale heas mõttes nagu narkootikum. Ma annan endast õhtul küll 100%, aga sama palju annab publik mulle oma naeruga vastu. Kui sünergia töötab, siis võib ja peabki nalja tegema.   “(T)öö klubis” järgmised etendused: 9., 16., 28. ja 29. novembril ning 7. ja 10. detsembril kell 19 , Tallinnas klubis Club Factory (Madara 22a). 
