Arvustus. Vastu ööd mitte lugeda
 Et hakatakse vanaks jääma, saab aru, kui moodsad kunstiteosed elamuse asemel miskit tülgastuse taolist tekitavad. Vaat, kus vanasti osati jubedust tekitada ilma, et muudkui verd ja rupskeid lendaks. Isegi kurjad olid praeguste kangelastega võrreldes suhteliselt inimarmastajad, vähemalt heade kommetega. Loomulikult on see enesepettus. Oli siiski igasugu haigeid raamatuidki, määratlusega miskipärast, et keskmisele ja vanemale koolieale Tõsised painajad võis külge saada, mistap ei taha väga meenutada. Pisike enesetsensuur. Kuigi ei kahetse ka, päris hulluks ju vist ei ajanud. Eks konsiilium kunagi otsusta. Igal juhul oli sinast raamatut lugeda jube ja häbi ka. Jube, sest ajukene tõrkus omandamast veel kord teadmist, milleks inimesed kõik võimelised on oma ligimestega tegema. Antagu vaid käsk ja õigustus kätte. Häbi oli lehte keerata. Et kui sul, tola, on tülgastus peal massimõrva kirjeldust lugedes, igasuhu haiglaste eluvõtmisviiside, miks sa siis, pea keeleots suust väljas, muudkui õhinal lehti pöörad? Põnev või? Naudid? Eriline väärakas. Eks piinlik hakkab ka, et midagi ei teadnud, ometi justkui ajaloohuviline. Tõsi, natuke teati. Küll ühest teisest raamatust, suurspioon Richard Sorge eluloost, kus toodi ära anekdootlik lugu. Et aasta 1937, Jaapani armee Hiinas. Üks reamees ostnud pardi ja pannud ahnelt, rühmakaaslastega jagamata, üksi nahka. Buddha karistanud koleda kõhulahtisusega, mistõttu reamees rivistusele ei jõudnud. Selge, hõõrunud juhtkonnad käsi, hiina partisanid süüdi, tapame mõne linna tühjaks. Tehtud! Rohkem seal juttu ei tehtud. Nii püsis see poolenisti jabura naljana meeles. Euroopa-kesksus süüdi, mis parata. Nagu Erich Kästneri „Fabianis“ tehakse tühja leheruumi täiteks nupuke, kuis kuskil Indias sai rahutustes surma paar tuhat kohalikku ja, kui imestatakse, et kuidas võib välja mõelda, siis on vastus: esiteks on nad elus ja keda ikka huvitab, mitu asiaati otsa sai. Siit tuleb teose teine teema – 300 000, võibolla 400 000 hiinlast kuue nädalaga võikalt notitud, aga keegi ei tea. Ütled, et aasta 1937, kogu endine N. Liit noogutab: teadagi, paha Stalin hakkas häid punaseid nottima; paremal juhul: kaabakad närisid üksteist ja paras neile! Aga mujal – no ei tea, pole kuulnud. Kuigi Aasias on ikka haaret, seal ei loeta miljoneidki inimesi, kui ikka veretöö tegemist tahab. Kolmas, ehk isegi põhiline teema, mismoodi ikkagi inimesed sihukeseks minna võivad? Mulle jaapani värk meeldib, ehkki aru ei saa ja mu meelest on nad kõik peast segi. Mõõk ja krüsanteem, on üks antropoloog nad kaunilt kokku võtnud. Ikka ei julgeks väita, et mõistad. Kuigi isegi üritanud vahel nalja pärast haikusid sepistada. Pidavat olema hullkombekas rahvas, aga, kae, lõikusid üskasid täägiga. Teisalt, tšehhi kirjandus on ka vägev, aga on väljend Tšehhi põrgu? Mine ja saa aru. Ega saagi aru saada, kui... no ja ei tahaks kogeda ka. Üldse ei imesta, et autor endale lõpuks käe külge pani, ju käis tallegi koledus üle pea, eriti kuna oma rahvast ja peret puutus. Kõlab kui mahategemine. Siiski tuleks vähemalt tarvilikuks teoseks lugeda. Kui keegi ära pöörab ja hakkab suvaliselt mingit talle tundmatut seltskonda maha tegema, et: terroristid või imperialistid või vandenõu, kõik seina äärde; võiks isikule siit hullemaid kohti ette lugeda. Ehk saab aru, kui õrnuke ikka on see tsiviliseeritus, mis mölakat välja pääseda ei lase. Tahaks loota.
