PÖFFi pärlid: kas ja kuidas astuda vahekorda
“See jääb sind jälitama” (“It Follows”) Rež: David Robert Mitchell, USA Sellel filmil ei leidnud kuskilt veel treileritki ja otsustasin vaatama minna eelkõige sellepärast, et sattusin asju ajades õigel ajal ja kohas kino ukse lähedusse. Tegelikult - teadsin filmist ka ühtteist – üks sõber, tuntud filmimees, oli seda Karlovy Vary filmifestivali ajal vaadates magama jäänud. Teine kamraad aga ütles, et “väga f...g kõva.” Oli näinud Karlovy Varys! Saali istudes sain aru, et vist ei saanud võetud kõige paremad kohad. Minust mõned toolid eemal möllas teismeliste neidude jõuk – itsitas ja niheles ja rähkles. Mõtesin juba, et kuidas neid tšikke otsustavalt killida, kui film juba käib. Õnneks - polnud vaja – film oli nii õudne, õnneks ka nii haarav, et pliksid vaid piiksusid vaikselt. Kuna tegemist ongi mingis mõttes (Just Filmi programm, näitlejad ja teemagi) noortefilmiga, võiks naljaga pooleks loo moraaliks öelda, et “vaata, mis juhtub, kui seksid - (või siis seksid tundmatu või liiga vähe tuttava partneriga, enne abielu jne)Kui seksi all penetratsiooni mõelda, sest sealt tulgi see needus.... Aga filmis töötavad kõik komponendid - visuaal, narratiiv, muusika kenasti tervikut luues. On küllaltki realistlik õudukas, žanrifilmi erinevaid elemente ühendav, aga ka piire laiendav. 8/10 PÖFFi lehel kirjutavad: Jay on juba terve oma tiinekaea oodanud „seda õiget“ tüüpi, kes oleks vääriline oma süütuse kaotamiseks ning astumaks uude episoodi oma elus. Tema ihade rahuldamine muutub aga üleöö täielikuks õudusunenäoks, sest väljavalitu osutub ühe iidse needuse ohvriks, mille ta nüüd temale üle on kandnud. Ning kõik järgnev on suurepärane lo-fi õudukas, mis laenab oskuslikult žanri parimatelt ja räägib oivaliste süntesaatorihelide taustal veriselt allegoorilise loo sellest, kui ohtlikud tegelikult suguhaigused on. Maga hästi Nicole (Tu dors Nicole) Rež: Stéphane Lafleur, Kanada See film aga algab kohe suisa seksist...okei, vahekorrajärgsest voodistseenist. Linatükk on esimese hooga lihtsamast lihtsamakoeline nagu igapäevaelu vahel tundub. Ja seda toetaks justkui ka mustvalgele lindile võetud looke. Sa näed meid ümbritsevad asju – neid on palju. Ja samaaegselt tajud sealt kohe õige pea olemise paljusust, see on nö argielu poeesia ja miks mitte isegi müstika. Endale tundus üks asi veidi kunstlik – madalahäälne poisike, kes on peategelasse armunud. Aga sellega kohaned ja suhestud. Eriti peale filmi lõppu. Kui mõtled selle asja peale. 8/10  PÖFFi lehel kirjutab Katriin Kütt :On kuum suvi. Vanemad on ära. Tühi maja on täiesti Nicole’i päralt. Postiga saabub neiu esimene krediitkaart. Vabadus ja iseseisvus on peaaegu käega katsuda. Ja see on ideaalne. See võimalikkus. Süllelangenud idülli jagab Nicole oma kauaaegse sõbranna Véronique’iga seni, kuni vanematekoju naaseb muusikust vend. See muudab aga paratamatult olukorda ning käivitab ettearvamatud protsessid.Stéphane LaFleur, kelle toimetajakätt võis siinne publik viimati näha filmis „Monsieur Lazhar” (2011), jutustab seekord loo varajastes kahekümnendates olevast Nicole’ist. Surmtõsise huumoriga vürtsitatud sündmustik kulgeb aeglaselt, lubades erinevatel situatsioonidel avaneda nii, et vaatajani jõuab nende elulisus. See on väga nauditav, millise täpsusega näitab LaFleur ambitsioonitu generatsiooni siseelu, kel pole olnud kohustust veel täiskasvanuks saada. Samas asetavad mustvalge koloriit ja 35 mm filmilindi tekstuur kogu tegevustiku unenäolisele maastikule, mille suurepärase helikujunduse rüpest ei soovi ühte narratiivi järskudeks järeldusteks välja tõmmatagi.„Maga hästi, Nicole” on väike filmipärl, mida ei tasu tähelepanuta jätta.
