Arvustus: kuidas mängida iseenda surma
Berliini filmikoolkonda esindav režissöör Christian Petzold jätkab uue filmiga „Phoenix“ eelmiste temaatikat – lähiajaloo valupunktid, sõjajärgne sotsrealism ja poliitika surve all hääbuv armastus. Kese asub Petzoldile tuttava saksa ja täpsemalt Teisest maailmasõjast moraalselt ja füüsiliselt laastatud Berliini peal. Loo fookuses on Auschwitzist naasnud Nelly (taaskord Nina Hoss), kelle nägu on sedavõrd kannatada saanud, et ta vajab ümberlõikust. Nellyle, kes soovib iga hinna eest oma endist elu tagasi saada, vastandub tema sõbranna Lene (Nina Kunzendorf), kelle ainus soov on Palestiinasse minna. Andestamine on tema jaoks vastuvõetamatu. Nelly pole aga loobunud mõttest leida oma muusikust abikaasa Johnny (Ronald Zehrfeld). Operatsioonist paranenuna alustab ta otsinguid ja kohtab meest ameeriklaste lokaalis Phoenix. Johnny ei tunne abikaasat ära, aga käib välja plaani, et raha teenimiseks võiks naine Nellyle sarnase välimuse tõttu viimaseks ümber kehastuda ning nad võiksid pereliikmete päranduse omavahel jagada. Jääb segaseks, kas Johnny ei tunne teda päriselt ära või on valutum mõelda, et tema juudist abikaasa on surnud. Hannah Arendti teose „Totalitarismi lätted” (1951) kohaselt toimub täielik allutamine totalitarismis kolmes etapis: kõigepealt hävitatakse juriidiline persoon, seejärel moraalne isik ning viimaks inimese isikupära ja spontaansus. Petzold näitab, et Nellyt ei tunta ära, sest tema isiksus on kadunud. Mitte moonutatud näo ja hädise kehahoiaku, vaid süstemaatilise vaimse hävitustöö järel on Nellyst alles vaid üks ebahumanistlikku ratsionaalsust manifesteeriv number - tema käele tätoveeritud laagrikood. Kuidas tõuseb selline hing tuhast ja suudab taas elada? Võiks loota, et armastuse kaudu, aga Petzold pole kõikevõitvatesse tunnetesse kunagi uskunud ega tee seda ka siin. Peategelase kaudu loob Petzold kolmetasandilise reaalsuse – päriselt laagris viibinud Nelly; teine Johnny loodud butafoorne Nelly; kolmas on Nelly, kes ei saa lubada endale kunagi tema ise olla. Eriti haaravad on momendid, milles karakter enam reaalsuste eristamisega toime ei tule ning illusioon mõraneb mitte ainult Nelly, vaid ka Johnny jaoks. Kogu vaimne raskus, mida lugu kannab, avaldub veenvalt tänu Petzoldi filmnoir’ilikule stiilile. Ta kõneleb visuaalses keeles nagu kirjanikud sõjajärgsel Saksamaal Kahlschlagliteraturi viljeldes. See käekiri on külm, lünklik, tuhm ja konkreetne, sest läbielatu ei mahugi sõnadesse, veel vähem metafooridesse või kõnepiltidesse. Tõde ilmneb ainult siis, kui enamus jääb vaikusse. Nelly, Johnny ega Lene ei paljasta enda olemust kunagi täielikult. Nii ehitab Petzold üles pinget, mis kogu teost koos hoiab ning vabastab selle liigutava ja lummava lõpustseeniga. „Phoenixis“ on Petzoldi minimalism võimsam kui tema varasemates filmides. Vähesed sümbolid ning elemendid, millel esteetika püsib, on mõjusad tegelaste vaheliste suhete kujutamisel. Üheks selliseks põlemise-tuha-taassünni sümboolika kõrval on muusika, sest Nelly oli enne sõda koorilaulja ja Johnny pianist. Pala „Speak Low“ kõlab filmis kui ood sõjaeelsele heale ajale, on ühtaegu hümn ja reekviem nende armastusele. Kohati võib Petzoldi „less is more“ mõjuda liiga platoonilise ja hermeetilisena, aga just lõpplahendused nagu ka „Barbaras“ annavad tema filmidele hingestatuse ja aura. „Phoenixit“ tasub ka näitlejate pärast vaadata. Paar Hoss ja Zehrfeld kannavad tundelise lootusrikka Nelly ning kalkuleeriva külma Johnny vastanduse kaunis intensiivsuses välja. Pole palju filme, mille keskmes on vahetult sõjajärgse Berliin armastuslood. Fassbinderi "Die Ehe der Maria Braun" (1979) meenub selles kontekstis eredaima näitena. Petzoldi viis kõneleda hävingust ja leinast on sootuks teistsugune – ta paneb traagika jäätuma ning sulatab seda aeglaselt kinolinal. Need, kes pelgavad järjekordset Holokausti filmi, võiks „Phoenixit“ siiski vaatama minna. Petzoldi meisterlik teos on üks neist, mis näitavad, et seda teemat saab julgelt ning uutes varjundites ekraanile tuua. Vaata treilerit: 
