Päeva PÖFF-steik: Laip. Ilo ja Vägi
Tallinna-seansid on seekord läbi, aga täna linastub teos Pärnus ja homme Tartus. Soovitan kindlasti filmi vaadata. Kõigepealt on see haarav ja hoogne lugu, millel pinget jätkub ligi kahetunnise filmi lõpuni välja. ( OK, võib-olla päris lõpu eel on mingid hetked, mis võivad tunduda venitatuna – armunutepaar üritab seal end lepitada teatud õudsate tõsiasjadega, et oma armastuseasjaga edasi minna...või noh, kes seda teab, mis üldse on tõsi ja mis mitte, muidugi. Ja tegelikult ongi ehk see teatud vajalik vaikus enne...ei hakka spoilima) Aga lõpp ise on lahe. Eruptiivne? Muide, ka üks teine väga lahe äsja PÖFFil vaadatud indie-kino töö “Maga hästi, Nicole” lõppes veidi analoogse asjaga. Igatahes läbib tervet “Õitsemist” mingi jõuline-väeline seismilisus, mingid – ilmselt tumedad - energialained, mis vallutavad-allutavad. Filmi tasuks vaatama minna ka seepärast, et visuaalsete efektide taga on Eesti firma FrostFX.Ning muidugi – head näitlejatööd (tõmmu saatuslikku naist, peaosalist kehastav sakslanna Nadia Hilker peaks olema eesti telesarjade vaatajale tuntud), praeguse kaamose taustal kosutavad kevadpäikselised Itaalia maastikud... Tublisti tükiti on lugu pikitud ka tõesti hea, humoorika, elulise dialoogiga. Sobib neile, kes ei vaja vaid varnast võtta valmis vastuseid, vaid tahaksid midagi ise leida ja leiutada. Võimalusi peaks olema. Ilmselt tasub tähelepanelik olla detailide ja fotode suhtes, saab rohkem seosed põimida. Kas on õudne? Noh, Eesti publik tundus kohati pigem hoogsalt naeru kõkutavat - ausalt öeldes mõne tegelase hirnumine mõjus isegi häirivalt... võib-olla tõrjuti nii oma hirmu? Aga jah, võrreldes PÖFFi (Just Filmi) teise laheda õudukaga "See jälitab sind" ("It Follows") on õõvaannus - kas asisem, pisem või vähem kardetav. Aga - you never know, really. Laenasin filmisoovituseks pealkirja presidendiproua värskelt raamatult, parafraasina. Aga usun, et sõnum on nii ühes kui teises teoses sama – amor vincit omnia. Isegi üle limaolluse, seestumiste, ebardsoerdite ja laipade võib olla üks vägi, mis suudab seista vastu kõigele.    PÖFFi lehel kirjutab Maria Reinup: Justin Benson ja Aaron Moorhead on sõbrad ja filmitegijad, kes on kaks aastat tagasi oma ühise esimese täispika mängifilmiga "Otsus” juba edukalt PÖFFi kavas olnud. Meie õnneks on nad tänavu tagasi oma teise ühise projektiga, milleks on värske ja võrratu "Õitsemine”. Evan (Lou Taylor Pucci, keda teame hiljutisest õudukast „Kurjad surnud”) on kahekümnendates noormees, kes pole elus sihti leidnud, kulutades enamiku ajast ema eest hoolitsemiseks. Kui Evani ema elavate kirjast lahkub, jääb Evan üksi. Ühel õhtul pärast kohalikus baaris märatsemist leiab Evan, et tal oleks kõige parem ära minna ja otsustab reisida Itaaliasse, kuhu oli isaga alati plaaninud minna, kuid ei jõudnud. Imeilusat rannikut mööda reisides jõuab Evan väikesesse, hingematvalt võluvasse sadamalinna, kus kohtab Louiset (pilkupüüdev Nadia Hilker). Sarmikas Louise varastab Evani südame ja ühest kohtingust saab mitu. Evan otsustab linnakesse pikemaks jääda. Siiski ei lase Louise teda lõpuni ligi, ta varjab midagi kiivalt Evani eest ning olenemata sellest, et tüdruku saladus on tume, on Evan otsustanud armastatu kohta kõik teada saada.See, targalt vaimukas ja nooruslik film, on mõnusa pildikeelega romantiline USA indie-kino värske teos, mida soovitame vaatama minna kõigil just pimeda novembrikuu õhtutel, kui natuke fantastilist armastust päikeselise Itaalia rannikul paha ei tee.  
