Vendade Kereste lugu tuleb Draamateatri lavale
Kahe andeka venna, tippmaletaja Paul Kerese ja füüsik, akadeemik Harald Kerese omavaheline algasetus on avanguks hulgale ajaloo ja elulugude partiidele Eesti 20. sajandi keskpaigas, kus inimestel ei olnud varuks kuigipalju õigeid käike. Male ja teadus, eraelu ja poliitika – kõik nad sisaldavad otsustavaid ja kõrvalisi partiisid, tiitlivõistlusi ja plitsutagumist kohvikulauas, salakäike ja vahele jäänud, unustatud ja ette planeeritud või meeleheitlikke käike. Tagasivõetamatuid käike. Kõivu näidenditele omaselt on „Keskmängustrateegiaski“ segunenud mitu aja- ja elukihti: taamal kõmiseb sõda, kui köögis arutatakse piima rasvaprotsenti, septembriööd Puise rannas 1944 ja Saksa-aegse doktoritöö ümberkaitsmist nõukogude ajal. Kõneks tuleb ka AVRO turniiri võit 1938. aastal Hollandis ja kinnitus NSVL malesuurmeistri staatuse kohta 1945. aastal. Alati sobimatul hetkel tungib tuppa Salo Flohri koer ja NKVD polkovnik mängib malemaailmameistrit. Aga see pole minevik. Minevikku polegi, sest kõik tuleb taas ja taas tagasi. Ja mängida tuleb, sest inimesel on vaigistamatu vajadus mõista, kuidas kõik tegelikult oli. See on kümnes kord, kui Priit Pedajas pöördub lavastades Madis Kõivu teksti poole. Varem on tema käe Draamateatris esietendunud „Kokkusaamine” (1991), „Tagasitulek isa juurde” (1993), „Filosoofipäev” (1994), „Peiarite õhtunäitus” (1997, koos lavakunstikooli 18. lennuga), „Kuradieliksiir” (1998), „Kui me Moosundi Vasseliga kreeka pähklied kauplesime, siis ükski ei tahtnud osta” (1999), „Sundströmi Ida sajandilõpp"(1999), „Finis nihili” (2004) ja „Lõputu kohvijoomine” (2008). Madis Kõiv„Keskmängustrateegia“Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit PedajasKunstnik Pille JänesValguse kujundaja Margus Vaigur (Endla Teater)Videokunstnik Tauno MakkeOsades Indrek Sammul, Mait Malmsten, Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Ain Lutsepp, Laine Mägi, Mari Lill, Lembit Ulfsak, Guido Kangur, Robert Annus või Taavi Teplenkov või Markus Luik või Hendrik Toompere jr.
