Arvustus: Rahvusooper jookseb lati alt läbi
"Väikese printsi…" aluseks olev Maria Suomineni teatritekst läheneb Shakespeare'i kuulsaimale näitemängule "täna mängime "Hamletit"" võtmes – kaks näitlejat kehastavad lapsi, kes omakorda kehastavad vaheldumisi klassikalise "Hamleti" olulisemaid tegelasi. Mis on iseenesest juba paras pähkel ja väga keeruline mängusituatsioon. Asja ei muuda selgemaks ka "Hamleti" väga vaba ja kaudne ümberjutustus, mida lugu pakub. Sihtgrupile ehk lastele jääb tegevuskäik arusaamatuks. Neile, kes "Hamletit" lugenud-näinud, mõjub Suomineni versioon tobedalt lihtsustavana. Ka Estonia lavastuses tekstile lisatud Liina Kullerkupu muusika ei aita üldpilti terviklikumaks muuta. Noored kenasti kostümeeritud muusikud lavaservas on küll särasilmsed, ent miks peaks "mis ülev vaim on varisend" monoloogi ette laulma? Lavastus ise on täis halva lasteteatri klišeesid, kus näitlejad mängivad laia joonega ja ebaloomulikult kõvahäälselt. Harjavarte ja pannidega toimuv lavavõitlus või "tot-tot-tot" pobisedes ilmuv Hamleti isa vaim on piinlikkuse piirile üsna lähedal. Kui "Väike prints Hamlet" oleks mõne poolprofessionaalse vabatrupi mängukavas, võiks selle tunnistada talutavalt keskpäraseks lastelavastuseks. Rahvusooperi firmamärgi all on tegemist selge lati alt läbijooksmisega. Ja asi pole selles, et võeti kunstiline risk, ent ebaõnnestuti. "Väikese printsi…" puhul teeb kurvaks ja kurjaks vastupidine – see lavastus, mida mängitakse konveier-meetodil 3x päevas, näib olevat sündinud väga kainest kaalutlusest, et lastekas müüb jõulu eel igal juhul ja lapsed neelavad kõik alla. Et "Väike prints Hamleti" piletid maksavad lastele 9 ja täiskasvanuile 15 eurot, on eraldi teema. 60-minutilise näitemängu eest tundub hind väga soolane. Kaugel sellest, et kunsti peaks minutihinnaga müüma, ent vähemalt lasteetenduste puhul ootaks riiklikult toetatud teatrilt missioonitundelist hinnakujundust.
