Arvustus: Partii, mida Pedajas ei võitnud
Priit Pedajase kümnes Kõivu-lavastus, “Keskmängustrateegia”, on professionaalselt mängitud partii, aga imet esietendusel ei sündinud. “Keskmängustrateegia” raamiks on male ja õige suure osa selle meestekeskse näitemängu tegelaskonnast moodustavad maletajad. “Ausad inimesed”, nagu Kõiv tekstis rõhutab. Aga muidugi pole see lugu malest. Ikka inimestest, nende võitlustest, nippidest, käikudest, salakäikudest, strateegiatest, taktikatest. Lugu kahe venna elukäikudest ja suhetest, inimese ja võimu vahekorrast, Eesti saatusest ja ajaloost ikka ka. Kuis Madis Kõivu puhul teisiti saakski. “Ma nägin, kuidas malenupud seisavad ja kuidas nad liiguvad ja kuhu nad kipuvad ja miks nad kipuvad, mis nad mõtlevad ja usuvad ja tahavad… nagu inimesed,” ütleb üks peategelasi, Mart (Indrek Sammul) lihtsalt ja kujundlikult. Vendade Paul ja Harald Kerese saatuste ümber keerduv “Keskmängustrateegia” ei ole elu- või isikulooline näitemäng. Kuigi paralleelid on olemas ja keegi neid ei peida. Oma nimede all astuvad üles maailmameistrid Aljohhin ja Botvinnik, esimese legendaarsest siiami kassist rääkimata. Aga faktitäpsus pole eesmärk. Kõiv kompab suurt pilti ja väeteid inimesi neile antud ajahetkes. Ennekõike 1944. aasta sügisel, aga põigetega varasemasse ja sootuks hilisemasse aega.Ja ses mõttes astub “Keskmängustrateegia” iseeneslikult dialoogi siinsamas etenduva Indrek Hargla “Wabadusristiga”. Kuigi olemuselt on need vastandlikud näitemängud. Üks rõhutatult mustvalge ja jõuliste pintslitõmmetega asju paika panev, teine lõputult kõhklev ja küsimärgiline. Ent just seda kahevahelolekut, kõivulikku kõige küsitavust laval napib. Lugu jookseb sirgelt ja selgelt, aga parimate Priit Pedajase lavastuste atmosfäär vilksatab vaid mõnel harval hetkel. Näiteks päris alguses, kui Kerese kuju ümber langeb lund, kusagil tiniseb vaikselt mängutoos ja kaks inimest (Harriet Toompere, Guido Kangur) vahetavad tähtsusetult tavalisena näivaid repliike. Suurema osa ajast jääb lavastus kõledaks ja detailivaeseks. Misanstseenid – rõhutatult eeslava keskele toodud monoloogid, vahekardina taha viidud malepartiid – hakkavad igavalt korduma, ning ka näitlejatöödes pole üllatusi. Pigem tunduvad mitmed kandvad rollid variatsioonidena juba tehtud tööde ainetel. Lavastuse terviklikkusele ei aita kaasa ka ruumilahendus, mis viib osa stseene lava alla, kujuteldava korteri esimesele korrusele. Paraku jäid sealt kostvad naistegelaste episoodid vähemalt esietendusel puiseks ja mehhaaniliseks kuuldemänguks. Milline seis "Keskmängustrateegia" lõpus lavale jääb? Viiki Kõivuga Pedajas kätte ei saa. Ühemõtteline kaotus see ka ei ole. Katkestatud partii... salakäigu ootel?   
