Arvustus: suhkrust, jahust ja maasikavahust mees
Cannes’ filmifestivali žürii eriauhinna pälvinud ja ka hiljutisel PÖFFil väljamüüdud saalidele linastunud rootsi lavastaja Ruben Östlundi „Force Majeure“ („Vääramatu jõud“, 2014) on üks parimaid musta huumori elementidega draamasid, mida kinopublik tänavusel aastal näha saab. Režissöör teeb seda, mida vaid vähesed hästi suudavad – tõsist teemat muhelemise kaudu kujutada. Loos on vaatluse all kaasaegne peremudel. Noor edukas rootsi abielupaar Tomas ja Ebba viibivad lastega perepuhkusel Prantsusmaa Alpides. Õigepea tabab töö eest idülli põgenejaid ootamatu sündmus. Suusakeskuse poolt ohu vältimiseks esilekutsutud lumelaviini lähenemise ajal haarab pereisa telefoni ja põgeneb, jättes Ebba lastega sinnapaika. See samm paneb pealtnäha head suhted logisema. Algab moraalne võitlus alfaverd naiste ja beetaisaste vahel, mis ei lõppe kellegi pealejäämisega, aga mõjub häirekellana konformismist ja roosadest unistustest loobumiseks. Östlund pilkab intellektuaalselt, näidates praeguse ühiskonna valukohti teravamalt, kui need meile igapäevaselt paistavad. Ta paneb vaataja silmitsi mõttega, kui vähe mugav lääneinimene ootamatusteks valmis on ja looduse jõudu adub. Sõpra ja kallimat ju tunneme hädas. Või kas ikka tunneme? Tomase käitumist jälgides näib, et ka inimene, kellega iga päev voodit jagatakse, osutub uues olukorras kellekski võõraks. Pereisa enesekeskset reageerimist võib muidugi vabandada hädaolukorras tekkinud paanikaga. Naeruväärseks muutub asi siis, kui oma nõrkust ei julgeta tunnistada. Nõrkus on tänapäeva maailmas häbiasi, aga häbiasi peaks olema hoopis teesklus ja liigne uhkus. Halva mängu juures tehakse palju head nägu. Vale pikad jalad maalib Östlund eriti kentsakaks. Midagi pole sarkasmi nimel toonitatud üleliia. Tegemist on ehtsa minimalistliku Skandinaavia stiiliga. Kui võrrelda seda veel tänavuste selle poolsaare filmipärlitega, mis mängivad sarnaselt mustema huumoriga nagu „Tuvi istus oksal ja mõtiskles eksistentsi üle“ (kinolevis aprillist) või „Kadumise järjekorras“ (oli kinodes kevadel) torkab „Force Majeure“ puhul silma suurem elutruudus. Seetõttu liigutab film ka neid, keda liiga karm nali ja kunstlikud sketšid tavaliselt ei kõneta. Östlund suudab absurdiõhustikku säilitada lõpukaadriteni. Pinevust hoiab tagasihoidlikult eepiline soundtrack – aeg-ajalt kõlav Vivaldi „Suve“ kolmas osa. Vaatajat valdab mõnus ärevus, nagu iga järgmine lumehelves võiks uue ootamatuse vallandada. Filmi suurim võlu peitub selles, et keegi ei oskagi aimata, kuidas rootslaste puhkus lõppeda võib. Johannes Kuhnke poolt suurepäraselt mängitud kohmetu Tomas tuletas paratamatult meelde paar aastat tagasi ilmunud Argo Tuuliku arvamuslugu „Beetaisaste vastu“. Tegelane pole küll otsene näide artiklis kujutatud saamatust hipsterist, kuid tundub, et ootamatus olukorras hädiseid ja pigem enda heaolu eest seisjaid tuleb ajaga meie ühiskonda juurde. Sugugi ei taha ma võtta mingit feministlikku hoiakut ega kaitsta traditsioonilisi soorolle. Seda ei tee ka Östlund, kes näitab, et inimestena peaksime kokku hoidma ning teiste jaoks olemas olema, sõltumata sotsiaalsetest hoiakutest. Mehelikkus ja naiselikkus pole peamine, vaid inimlikkus. „Force Majeure“ pakub mõtteainet ja tragikomöödilist elamust kõigile. Kiirel jõuluajal, kui inimesed suures stressis heatahtlikkuse poole püüdlevad, aga sellele söögi ja kingi hulluses enam tähelepanu ei jõua pöörata, on Östlundi mõnus satiir kohustuslik vaatamine. Soovitan väga teha endale ja lähedastele üks lihtne hea kingitus – kinopiletid vääramatut jõudu täis alpidesse.      
