Need tomatid ei mädane
„Kullake, kas sa pole siis aru saanud, et see, mis on südamele armas, on kitš, kõik ülejäänu on kunst“.  Frans Boenders, Antwerpeni kunstiteoreetik ja kirjanik. Peeter Allik (s.1966), maalikunstnik ja graafik, eksponeerib Tallinna Kunstihoone Galerii aasta esimese näitusena oma suureformaadilisi linoollõikeid ajavahemikust 2006 – 2014. OtseAllikast tulev näitusekirjeldus on – ütleme heatahtlikult – õige, aga mitte õiglane: „Näitusel näeb hulganisti seinale pandud kauneid pilte. Kõik on linoleumist (vanaaegne põrandakattematerjal ) välja uuristatud ja siis trükitud paberi peale. See ei ole mitte lihtsalt kunst, vaid suisa suur kunst. Ütleksin isegi, et ehk ei tohikski sellist värki avalikult näidata, kuid mis teha. Nii see elu kord juba on, et näitan. Näitus on väga huvitav. Kui astud sisse esimesse saali ja vaatad vasakule – näed seal pilte, kui paremale, on kah pildid. Otse – samuti üks hiigelsuur pilt. Kui minna tagumisse saali, lööb kohe pildi ette ja vaata kus tahad – kõikjal on pildid“. Ülaloleva õiglusele pretendeeriv tõlgendus oleks: Alliku traditsioone vaagivad ja neid tänapäevaga ühendavad töömahukad teosed kõnelevad Lõuna-Eesti mahlakais murretes, neis on tunda Kursi koolkonna, Non Grata, Viljandi ja Tartu kandi kodukootud filosoofiat, millel pole luksust ei unustada ega mööda vaadata, neis loovad ja lehvitavad nii Ida-Euroopa lähiminevik kui saksa kultuuriõied, mille enamus kaasaegseist on vaiba alla pühkinud. Allik, sarnaselt Toomas Kuusingule ja Priit Pärnale mäletab ja mõistab nagu rahvas, mitte nagu koorekiht, tema kunst on „loetav,“ sest selle koodid pole salastatud ega ilu idealiseeritud. Kõrge ja madala vahel vahet tegemata liiguvad Alliku hästi tehtud kolepildid eikellegimaal, kus on üllatavalt palju elujõulisi, staatuse laubamärgita elanikke. Märksõnad ja iseloomustused, mida tähelepanelik kunstnik meelsasti ja positiivses võtmes kasutab on: „Saksa 19. sajandi puulõige kui massikultuuri algus, dada, uusasjalikkus, pop, camp, libadokumentalism ja libarealism, sotsiaalpornograafia, puhas kitš, erinevate asjade vastandamine ja kontrast, sest plussist ja miinusest tekib elekter … Püüan kujutada võimalikult inimlikku inimest, paraku on ta kurb ja nukker ja sõtkutud … Olen vältinud „oma teed“ ja hoidnud elusana „elutervet uudishimu,“ et suuta kasutada kunsti materjalina kõike, mida kasutada annab … Nali ja tõsidus, kurbus ja vägivald ja ilu koos ühes teoses – see ongi hea kunst“ (kompileeritud Urmas Vadi ja Peeter Alliku 2006.aasta lõpus toimunud vestlusest „Inemise sisu“). Peeter Allik esineb näitustel alates 1980.-ndate aastate lõpust. Tema arvel on ligi kolmkümmend personaalväljapanekut ja lugematuid osalemisi kodu- ja välisnäitustel, mida on krooninud olulised auhinnad ja esiletõstmised. Näituse avatakse 2. jaanuaril kell 18.00 ja see jääb avatuks kuni 8.02.2015.
