Arvustus. Ivar Heinmaa - nagu hunt rebaste seas
 Madis Jürgeni raamatus maailma 99 tunnustatud ja veel mitmes tunnustamata riigis käinud rinde- ja kriisioperaatorist Ivar Heinmaast otsitakse vastust mitmele keerukale küsimusele. Kuidas on Ivaril enam kui 20 aastat Soome Ylele seda tööd tehes õnnestunud ellu jääda? Kas ta ikka on pärast kõiki nähtud õudusi tervete närvidega normaalne mees ja pereisa? Mis Ivarit ikka ja jälle kriisikolletesse kisub, miks ei taha ta teha rahulikku ajakirjanikutööd? Ja tagatipuks – kas tema tööd on ikka tõesti vaja? Kui alustada esimesest küsimusest, siis New Yorgis baseeruv Ajakirjanike Kaitse Komitee (CPJ) on pidanud meediatöötajate surmade üle arvet 1992. aastast saadik. Sellest ajast tänaseni on tapetud 1100 ajakirjanikku. Neist 752 on mõrvatud, 228 hukkunud lahingutegevuse ajal ja 144 ohtlikke ülesandeid täites. Täpsuse huvides tuleb küll märkida, et enamik neist on oma otsa leidnud oma kodumaal, kuid ka kriisikolletes hukkunud välisajakirjanike kohta tuleb teateid pea iga nädal. Ei Ivar ise ega ükski temaga kaasas olnud reporter ei ole võtete ajal viga saanud. Sellele on raamatus nii esimeses (Ivar ja tema naine Siiri) kui kolmandas isikus (autor) kirja pandud lugudes mitmeid põhjendusi ja seletusi – selleni välja, et ajakirjaniku tapmine kahjustab tapja renomeed hoopis rohkem kui suvalise tsiviilisiku tapmine. Kuid ammendavat selgitust ei leia Ivar ega raamatu autor. Vedamine, väga suur vedamine, võiks öelda. Aga miks neil on vedanud? Ivar sattus esimest korda kuulide alla 1991. aasta 20. jaanuari hilisõhtul Riias koos Yle reporteri Hannu Väisäneniga, kui Riia OMON ründas siseministeeriumi hoonet. Helimees jääb hotelli – tal on kolm last. Tollal 25-aastasel Ivaril pole veel ei naist ega lapsi ja tema läheb parki filmima. „Kaks läti operaatorit, Andris Liepins [Andris Slapiņš – H. A.] ja Guido Zvaigzne lasti samal õhtul pargiservas maha [Gvido Zvaigzne; suri haiglas haavadesse 5. veebruaril – H. A.].“ (lk 12). Ivari ja Väisäneni pilt oli ainus, mis jõudis üle maailma. Neil oli lihtsalt vedanud. Siit see algas. Kuid peale vedamise on ellujäämisel ka materiaalsemaid põhjusi, näiteks Vene sõjavägi ja pidev füüsiline trenn, mis aitab snaipri kuuli eest pääseda. Ja kogemustest tulenev ettevaatlikkus. „Ivar: „Ma poleks telemajja töölegi läinud, kui ma poleks sõjaväes käinud!“ (lk 43). „Jooksin ja mõtlesin, et kas käib plaks ära või ei käi. Ei käinud.“ (lk 280). „Mingist punktist alates hoiab hirm meid elus. Ja kes sellest aru ei saa, millal oleks õige ära minna, on tõsises ohus.“ (lk 286). Ja ükskõik kui hea kaader ei ole Ivari sõnul tanki ette ronimist väärt. Ning veel on ta öelnud, et kui tuleb pakkumine sõita kuhugi, kuhu ta ei julge sõita, paneb ta ameti kohe maha. Seni pole ta sellist pakkumist saanud. Ning ikkagi on veel üks äärmiselt oluline asi: huumor. Vahel švejkilik, vahel must, aga seda pole vaja raamatust tikutulega otsida. Lollid naljad juhivad kõige halvemad mõtted eemale, usub Ivar. Markantseim näide on vahest see, kui Yle toimetaja Vesa Toivonen ja Ivar näevad 1993. aastal. kui Vene president Boriss Jeltsin Moskvas parlamendihoonet tulistas, surnukuuri juures nutvat noort kaunist naist. „Vesa ütles Ivarile: „Käy kysymässä, olisimmeko ehkä näin onnekaita, että teidän perheessä joku olisi ammutu?“Et mine küsi, kas me oleme õnnega koos – äkki on teie perest keegi maha lastud. Siiri: „Nad ei jääks ellu, kui oma lolle nalju ei teeks!““ (lk 103). Siiri sõnul ei olmud ta varem näinud kedagi, kellega saab nii palju nalja. Madis Jürgeni raamatust vaatab meile vastu kohe viiekümneseks saav mees, kelle füüsilist ja vaimset tervist võiks enamik meist kadestada. Siiri sõnul ei ärrita teda peale liikluses olemise miski. Ta ütleb, et Ivar ei võta „põrgutes“ nähtust üldse midagi hinge, tal voolab kõik maha nagu vihmavesi. Vesa sõnul on Ivari stressitaluvus kõrge. Yle toimetaja Juha Portaankorva meenutab ühe Punase Risti töötaja sõnu: kui sa hakkad hiljem kodus pikalt muretsema selle üle, mida nägid, siis jää parem koju. Vesa: „Ivar on sellepärast suutnud õudusi filmides normaalseks jääda, et tal on Siiri. Siiri ongi Ivari kõige suurem tugevus.“ (lk 331). „Parim viis mõistust säilitada on elada töösõitude vaheaegadel nii palju kui võimalik normaalset elu pere ja sõprade keskel.“ (lk 332). Ent vaadanud Süüria sõjakoledusi pildistanud soomerootsi fotograafist Niklas Meltiost tehtud filmi, mille operaator oli Ivar, küsib Siiri, mis on sellisest sõdade näitamisest kasu, kas pole see lihtsalt surmast töötav rahamasin. Ivar ütleb, et kui poleks ajakirjanikke, oleks ka Putinil veel vabamad käed, ja tänu ajakirjanikele ikka päris karistamatult möllata ei saa. „Sa võid ju teha mingit tavalist lugu, raha pärast, teenistuse pärast. Aga see ei paku mitte midagi. Ikka ostad jälle pileti, lähed teele ja tunned, et teed midagi õiget.“ (lk 271). Soome ajakirjanike Vesa Toivoneni ja Rauli Virtaneni sõnul on Ivar parimaid rinde- ja kriisioperaatoreid maailmas. Seetõttu Eestis praktiliselt ei ole Ivari jaoks huvitavat tööd. „Elu käib siin justkui teises mõõtkavas. Inimesed teevad oma väikesed mured metsikult suureks.“ (lk 329). Ivar ei tea, mida ta teeks Eestis, kui enam ringi ei käiks. Ent raha on vaja ja kui paremat pole, tuleb leppida igavate töödega Eestis ja Venemaal. „Ma ei oska sellest innustuda. Toompeale pressikonverentsile! Äkki keegi ütleb midagi vapustavat! Äkki on jube sünge! Mul on tunne, nagu ma oleksin olümpiamängudelt linna esivõistlustele saabunud.“ (lk 329). Ivar on teinud režissöörina kaks dokumentaalfilmi: „Afganistani armid“ (2005) ja „Tšernobõli samuraid“ (2011). On mõelnud, et kui oleks pool aastat vaba aega, võiks teha veel mingi doki. „Millest!? Missugused Eesti teemad kannaksid ka mujal? Ei tea.“ See tunne peaks olema tuttav ka paljudele teistele Eesti dokumentalistidele. Madis Jürgen on Ivar Heinmaa loo kirja pannud talle ainuomases ja järeleaimamatus stiilis. Raamat on suurepärane, ja seda ka seetõttu, et selles on peatükke Donbassis toimuvast hoopis teises laadis kui need, mida oleme näinud Eesti telekanalites või lugenud lehtedest. Fotod ja kujundus väärivad eraldi kiidusõnu. Jah, meil on ainult üks rindeoperaator – nagu hunt rebaste keskel.
