Eesti galerist Londonis: Pakume kunstnikele hüppelaua, kõik muu oleneb neist endist
 Pidevalt pildil püsimiseks tuleb näitustel osaleda, aga see nõuab finantsi, mis noortel lihtsalt puudub. Kui kunstnik aga tööle läheb, et raha teenida, siis pole tal enam aega kunsti loomiseks. "Seepärast oli minu peas juba pikka aega küpsenud mõte luua galerii, mis võimaldaks noortel oma kunsti tasuta eksponeerida," ütleb Karolin. Saatuse tahtel kohtus ta Londonisse kolides Michaeliga, kes oli parasjagu Gabo Manchano galerii asutamise alguses. Kohtumiste käigus sai selgeks, et neil on ühised visioonid ning nii algas ka nende koostöö. Karolin, millal alustasite tegevust ja kuidas on läinud, kas on juba ka mingeid käegakatsutavaid saavutusi? Galerii sai Michael Channoni poolt registreeritud 2013. aasta novembris. Debüütnäituse avamine toimus juunis 2014 ja teise näituse avasime sama aasta detsembris. Seega võib öelda, et oleme alles noor galerii ning teekonna alguses. Väga positiivne ning motiveeriv on olnud näitusi külastavate inimeste tagasiside, sh nii Goldsmithi ülikooli esindajate kui ka rahvusvaheliselt tuntud kuraatorite arvamused. Tundub, et Gabo Manchano Galerii poolt korraldatud näitused eristuvad teistest ning kõnetavad siinset publikut millegi uudse ning põnevaga. See annab julgust, et tegeleme õige asjaga ning Eesti kunsti vastu on huvi. Seda kinnitavad ka detsebris müüdud kaks kunstiteost. Milline on teie galerii profiil? Kas keskendute müügile või olete rohkem projektiruum? Millised on teie eelistused stiili, vanuse, meediumite jne osas? Me oleme kaasaegse kunsti pop-up galerii. Pop-up kontseptsioon on enamikele eestlastele veel üsna võõras, kuid siin Inglismaal väga laialdaselt kasutusel olev praktika, mis sillutab teed ka kohalike galeriide maailma. Sisuliselt tähendab see aga seda, et me ei asu ühes kindlas hoones, vaid otsime iga näituse tarvis erinevaid ruume. Dünaamilisus, mida pop-up galerii võimaldab nii meile kuraatoritena kui ka kunstnikele, on väga inspireeriv. Näituste korraldamisel peame eelkõige oluliseks tööde kvaliteeti ja kontseptsiooni. Selles mõttes võib meid pidada omamoodi projektiruumiks. Samas on meie eesmärk aidata kunstnikel jõuda ka rahvusvaheliste ostjateni, hoogustades seeläbi Eesti loomemajandust. Me oleme avatud erinevatele kaasaegse kunsti meediumitele ning tehnikatele. Inimeste vanus ei oma tähtsust, kuid oleme oma galerii prioriteediks seadnud eelkõige karjääri algfaasis olevad kunstnikud. Oluline on ka see, et kunstiteos kõnetaks ja pakuks huvitavaid vaatenurki teemale. Kuidas on tegevus finantseeritud? Siiani on tegevus finantseeritud peamiselt galerii enda poolt, kui otsime aktiivselt täiendavat rahastust, et parandada oma nähtavust kohalikul aktiivsel kunstiturul. Viimase näituse puhul oli suur abi ka Londonis asuva Eesti Suursaatkonna poolt pakutavast näitusepinnast. Kas tegeletegi ainult Eesti kunstiga või võtate ka muude maade esindajaid jutule? Praegu oleme otsustanud tõepoolest keskenduda ainult kaasaegsele Eesti kunsti esindamisele. Samas ei välista me tulevikus võimalikke rahvusvahelisi koostööprojekte. Mis on kaugemad eesmärgid ja unistused galeriiga seoses? Noore galeriina on meie jaoks esmatähtis jätkusuutlikus ning läbilöögivõime siinsel väga paljude võimaluste, ent tugeva konkurentsiga kunstiturul. Usume, et seda eesmärki aitab saavutada näituste jätkuvalt tugev kvaliteet ning järjepidev pildil olek. Kindlasti on meie eesmärk ka kontaktide loomine, mis aitaks kaasa laiemale Eesti kunsti tutvustamisele. Nii nagu Michael, usun ka mina noorte Eesti kunstnikke andekusse ja võimekusse mujal maailmas läbi lüüa. Gabo Manchano galerii projektiga pakume me neile hüppelaua siinsesse kunstimekasse sulandumiseks ja kontaktide loomiseks. Kõik muu oleneb juba neist endist.   Michael Channon armastab Eesti kunsti alates oma esimesest reisist siia, mil ta sattus Viinistu Kunstimuuseumisse. "Ma olin rabatud seal avanevast vaatepildist. Nii palju aastate jooksul kogetut – kõik see vaikuses vaatjat mõjutamas. Viinistu oli imeline koht," ütleb Michael. Ta on rahvuselt austraallane, maapoiss New South Walesist – lammaste ja kängurude keskelt. "Aga nüüd hakkan ma koostöö ning järkjärgulise omaksvõtmise toel saama eestlaseks," arvab Michael. "Jättes kõrvale lipud ja patriotismi, imetlen ma eelkõige iga indiviidi püüdlust näidata teistele, kes ta on ja milleks võimeline. Kõige enam olen ma seda tundnud eestlaste – oma suurpäraste sõprade – puhul. Ja nagu inimesed mujal maailmas, nii kasutavad ka eestlased ühe võimsa eneseväljendusvormina just kunsti."
