Jürgen Rooste otsib vajuvat vett: kus on vaba sõna piir?
Sõnavabaduse ja ta piiridega on veidike samamoodi – kuskil alati keegi vajub sisse ja hukkub. Keegi lastakse maha, sest pilas vale mehe jumalat (see mees – näe – ei kirjutandki vastuartiklit, vaid laadis püstoli), keegi saab peksa või antakse kohtusse, sest mõnitas vale inimest – ja vale võib olla igaüks, eks. Kuskil saab kunstnikuhing haiget, sest tema taotlust ei mõistetud, kuskil saab väikekodanlasehing haiget, sest kunstnik tegi midagi „rõvedat“ tema eluruumi ligidal… Vajuva vee piir muutub. Üks on kindel: kunagi ta neelab meid kõiki, aga seni me elame temaga. Joonas Hellermal oli esmaspäevaõhtuses (19. I 2015) „Plekktrummi“ saates külas toimetaja-tõlkija Triinu Tamm, suuresti Michel Houllebecq’i näitel räägiti kirjanikust ja sõnavabadusest. Nimelt on Houllebecq’i uusim, Prantsusmaal just ilmunud romaan „Soumission“ („Alistumine“) tekitanud Charlie Hedbo sündmuste valguses diskussiooni – kas autor pole mitte islamofoobne? Kas kirjanik võib (nt süsimusta huumori võtmes) maailma nõnda kujutada, mil teda juba – väljaspool ilukirjandust – islami halvustamises on süüdistatud? Loos libiseb Prantsusmaa vaikselt islamiriigiks, muide – maailm muutub. Kujutate ette šariaatlikku Euroopa Liitu? Või Venemaad, paari aasta eest nägin statistikat, et ligi pooled vene armee ajateenijatest on muhameedlased … (iseasi, kui usaldusväärne säärane info on). Islamiteema puudutab eestlasi väga, ühest jeemenlasest sai uudist pikaks ajaks, nagu oleks häid rasvaseid-vürtsiseid verivorste üüratusse soolikasse venitatud! Üks minister astus ämbrisse, süüdistades Pariisi sündmustes ka meediat … Kuigi tõesti – kas praegused prantslased on süüdi oma maa koloniaalajaloos, või siis nood vaesusse tõugatud, tühjaks pumbatud kolooniate järeltulijad süüdi selles, et „emamaalt“ turvatunnet ja majanduslikku hääolu otsivad? Ning siis tuleb keegi nende jumalat narrima – jumalat, kes on neile sama tõeline kui ema või isa või kallim. Ja ei saa ju lõputult lasta mõnitada oma ema, isa või kallimat … Kohtusse tuleb minna, ütleb ratsionaalne läänlasehääl. Aga see olukord pole sääl nii lihtne, kes Eestiski jaksaks oma hää nime kaitsmiseks juristi palgata, raha pole ning selle valla kohtupraktika on ebaühtlane. Meil puudub teadmine, mida saab haavamiseks või solvamiseks nimetada, milline inimlik valulävi on objektiivne, kel on õigust seda öelda, eks, mittekellelgi … Kas prantsuse kohus tõesti mõistaks prohvetile valuraha välja? Või julgeks kohus otsustada, et kedagi pole solvatud, sest Allahit ju pole olemas? Triinu Tamm tegi teles ülevõllivõrdluse, mis ei pruugi kultuurikontektsi tundjale ehk nii veider olla: karikaturistide surm – just prantsuse satiiriajaloo tõttu – on neile sääl pea sama, mis meile laulupeo üldjuhtide mõrv. (Ja muidugi see loomulik mõtlemine: miks nad tuleva siis meie õuele kaklema? Kuigi maailm vist peaaegu juba ongi me ühine tilluke õu.) Tegelikult on Houllebecq’i ja Charlie’ juhtumid muidugi erinevad. Poliitiline (ka religioosne on tänapäeva mõttes poliitiline) satiir on ikkagi ajakirjanduslik žanr, ta on sammuke kunstist tarbeteksti poole, agitatsiooni poole. Ka teatav võimuvõitluse töövahend. Muidugi: pilapilt on siiski pilapilt, tal on ühisosa kunstiga, teda võib hää tahtmise korral ka kogunisti kunstina esitleda. Aga siiski võib teda tõlgendada ka ajakirjandusena, s.t teatava arvamusmoodulina – miska see alluks olemuslikult (minu arust) teistsugusele eetilisele normile. Kirjaniku kirjutet teos eksisteerib oma maailma reeglites – probleem algab siin alles dokumentalistikas ja biograafias, sääl, kus eluline materjal on vahetult sellisena ka esitet, kus piir tahtlikult hägustatud. Tuletan meelde Ruitlase „Naise“ juhtumit, mis alguses blogitekstina leiti olevat liiga autobiograafiline ja ta eksnaisele solvav, alles hiljem vormus sellest ilukirjanduslik romaan. Kadri Kõusaare „Magnus“ keelati ära, sest ta ajas kunsti ja elu nii puntrasse, et oli võimalik väita, et prototüübid on liiga äratuntavad, et neid on sellisena halvustatud. Aga ilmselgelt avaldab Houllebecq oma teoseid selles ilukirjanduse mänguruumis, kus on olemas juba markii de Sade’i teosed, toosama Houllebecq, aga ka George Bataille’ „filosoofiline porno“ (kunagi Hasso Krulli tõlgitud „Silma lugu“ on väga põnev lugemine, mis kindlasti mõne lugeja kannatust katsetab). See muidugi ei ole porno tarbimise mõttes, aga see kõlab lihtsalt nii hästi … Porno on ikkagi inimese madalamatele tungidele suunatud meelelahutus, tema tumedam-rõvedam-tühistavam vorm, kahjuks. Selles valguses on kurb, et eluline kultuurisaade „Plekktrumm“ rääkis prantsuse juhtumist – mis muidugi meid ka puudutab –, aga jäigi eesti temaatika osas kassiks, kes sellest palavast pudrust ei tihand ampsata. Kaur Kenderi juhtum jäi lihtsalt kõrvale. See on kummaline. Miks me ei kõnele sellest, mis meil siin kõrvetab? Tõesti, kui markii de Sade ja Houllebecq on meil lubatud autorid, siis kuidas Kaur Kenderi juhtum siin erineb? Miks tema lugu, millest kunagi raamat vermub, ei peaks kättesaadav olema? Iseasi, kas lõpuni saab väita – nagu autori võitluskaaslased teevad – et tegemist on manifesteerivalt lastepornovastase teosega, mis ongi mõeldud näitamaks, kui rõve on perverdi maailm. See pole päris õige. Siin on mitu lõksu. Esiteks implitseerib säärane kaitse teosele kohe moraalse-eetilise mõõtme ja astub siin teksti vastaste-kriitikute mängumaale, annab neile mingi eelise, võimaluse ikkagi eetilisele rõhuda. Mis puutub kunsti-kirjandusse, siis see ei ole esmalt moraalne, säärases mõttes moraal sääl puudub, didaktilis-moraalitsev kirjandus on nagu saepuru kaerahelveste asemel, see ei tööta, isegi lastekirjanduses mitte (lugege Lindgreni)! Kirjanik ei saavuta ka oma moraalseid eesmärke – mis tal ju võivad olla – sääraste vahenditega. Kenderi pervert hakkab tööle ikkagi ainult teatavas empaatilises peeglis, autoritekst peab selleks, et see kirjandusena töötaks, tegelast ka mingi piirini mõistma, tema maailma sisse elama. Ja see on muidugi kohutav ja ebameeldiv, näha perverti oma objekte lummatult imetlemas, kusjuures see lumm seguneb Kenderil ju kohati kurbuse ja meeleheitega, see on pervoeksistentsialism. Mida teha Burgessi „Kellavärgiga apelsini“ Alexi või Ellise „Ameerika psühhopaadi“ Batemaniga? Chaneldior’i „Kontrolli alt väljas“ lõi Eesti oma psühhopaadikuju, kes on tegelikult muidugi osaliselt tuttav ka Kenderi varasematest romaanidest … Peeter Sauteri „Pori“ maailm on nii süngelt räpane ja kurb, sisaldab intsesti venna ja õe vahel, Eesti elu muserdust. Ma ei usu, et Kenderil õnnestuks tumedamat-mõjusamat teost kirjutada. Juba selle kuhjamise tõttu, et kui räpp, räpakiht ladestub taevani ja pornografiseeritud kujutusviis lämmatab lugeja tähelepanu, siis ei hakka naturalism nõnda lõpuni tema pääl toimima, šokk on müravalli alla jäädes mingis mõttes väiksem kui seda lainetena, hoopidena doseerides. Aga kujutusviisid on siin lihtsalt erinevad, muidugi. Ma tahan öelda: ühel või teisel moel on see kõik juba olnud! Mihkel Samarüütli ühes jutus vägistasid kunagi kaks poissi tuimalt, mehaaniliselt üht kinniseotud tüdrukut, eesmärk oli ta vist rahvusliku taastootmise nimel rasestada … Mihkel Raua romaanis „Sinine on sinu taevas“ tegutsevad kõrvalliinis külapervarid nagu jäledamas USA õudukas. Rääkimata Vilde „Mäeküla piimamehest“, kus mõisahärra imetles piitsahoobivermeis noort naiseihu – üks esimene sadistlik stseen me kirjanduses (1916!). Kusjuures küsimus on ka kunstniku piirides ja jõus: kuhu on mul üldse loojana veel astuda, millega ma saan raputada, sundida teid oma piire, vaimu avama, minuga võitlema? Väikekodanlus – lubades endale küll eraeluliselt lausroppusi ja rõvepahesid – on alati olnud tundlik ikka ühesama asja vastu, pole kergemat viisi, kui topeltmoraali lõksu langend kahepalgelisi tõekuulutajaid terakese kunstiga närvi ajada … See muidugi on ka natuke liiga esmane, kirjutada või luua muul moel kõige hirmutavam-rõvedam taies, millest on teada, et see ärritab igal juhul – raskem on teha sedasama teiste, mitte nii ilmsete vahenditega. Pole midagi imestada, kui sootsiumi häirekellad üürgama hakkavad. Pigem peaks kunstnik ka tunnistama: ma pole siin ohver, ma olen selles mängus mingis mõttes manipulaator, ma katsun/kompan teie piire. Enda omi ka. 1993. aastal surnud rokkar G.G. Allin (kodanikunimega Jesus Christ Allin, see on märgiline!) ründas sageli oma publikut nii rusikatega kui oma väljaheiteid loopides, või oma alasti kehale määrides. On see rokenrolli viimane piir, Lady Gaga on tema kõrval plikake? Kaasaegses lavakunstis on pea kõike inimkehalist nähtud-tehtud … On see patoloogia või kunst? No Allini jaoks oli see ta looming ja elu, ja eks publik, kes kogunes, ju juba teadis, et nii läheb, mingit valu, piiride lõhkumist säält oodati. Elamus võib tähendada ka seda ehmatust, seda hirmu, seda teadmatust – elusolemise tunde tekkimiseks läheneb kunst mõnikord iseenda servale. Muidugi jälle: enese veristame ja väljaheidetega mängimine, otsene seksuaalne eksponeerimine on nii esmane, et mingis ruumis see isegi ei šokeeri enam. Palju on väidetud, et me ühiskonna – Lääne demokraatiamaitselise tarbimisühiskonna – viimane tabu ongi pedofiilia, ehk ka intsest üleüldisest. Aga tõsi on muidugi, et maha vaikitud, ära peidetud perversioon on ohtlikum (kas ohutum on kenal häbelikul heteronoorukil homopeol tantsida või katoliku poistekooris laulda? – mitte, et homopidu mingi perversioon oleks, eks, sääl lapsi ju ei jahita), mingis mõttes tuleb rüve ja rõve ikkagi silma alla vedada. Kunstnikul peab olema õigus ka sinna tungida. Teine asi on aga, kuidas me kunstiteost hindame, s.t kas see on ka oma maailma reeglites õnnestunud. Kas perverdi hingeellu süüvimine on lugejatele nt kirjandusteoses üdini vastik ja seega ongi see moraalse laenguga kunst, või siis ikkagi puudutab see ka midagi tumedamat meis. Ja mõjub mõnele perverdile ka tõeliselt ahvatlevana-erutavana? Ja kummas suunas ja kas üldse sellel alusel saame mõõta kunstniku õnnestumist? Siinkohal on teos kunstniku käest muidugi läinud, ta tõesti ei saa midagi teha. Pääle oma kunstist loobumise. Aga kui ta on kunstnik, siis ta ei saa loobuda. Ta saabki pigem ühiskonnalt või kogukonnalt lüüa või sõimata, läebki ehk pigem vangi selle eest, või vabatahtlikusse eksiili, siseemigrandiks. Peidab end Houllebecq’i kombel mõneks ajaks vastaste pilgu alt. Tegelikult peaks meie maailmas ka Hitleri „Mein Kampf“ raamatupoes rahulikult saada olema – Moskvas raudteejaamalähedases leheputkas kunagi mõned aastad tagasi nt oli vene keeles rahulikult müügil, Helsingis olen ka kuskil näind. Sest muidu tekibki perversioon, keegi peab ärakeelatud materjali oluliseks ja põnevaks, selle vastu tekib kirg! Eesti kirjandus pole ajaloos kunagi olnud nii oluline eestlastele, „keskmisele lugejale“, kui nõukogudeaja ummuksis. Keelake miski ära, ja see erutab kõiki! See ongi vastupanuliikumise võimalus, alati! Muidugi. Nõnda tõmmataksegi tuimi ja totraid režiime maha. Kas sõnavabadusel on piir? Kus see on? Kas kellegi alandamine-mõnitamine-kiusamine? Kellegi ähvardamine vägivalla või surmaga? Kes neid piire peab tõmbama? Seadus, politsei, ühiskond? Esimene samm on vast kunsti ja mittekunsti eristamine. Või tõesti võib iga segane või narkar end kunstnikuks kuulutada, inimesi õhkida ja avalikku ruumi roojata, nimetades seda kõike performance’iks. Ja jumala eest, see võibki ju nii olla, kuni ta hukkub, eks! Jarmushi „Surnud mehes“ innustab indiaanlane Eikeegi „vale“ William Blake’i oma uusi luuletusi sõnade asemel kuulidega kirjutama. Aga ma pole kindel, kas me maailm vajab veel breivikuid. Samas, kui van Trier’i „Dogville“ ära vaadata, siis see katarsis sääl lõpus, eks, et mida kunstnik meile siis ikkagi ütleb? Et kui maailm ongi siuke sumbne ja rõve küla, mis ainsat puhtuse-hääduse otsijat ära kasutab ja alandab, väärivadki kõik surma? Et uued kristused on igal juhul antikristused, sest maailm sülgab teistsugustele hinge ja kustutab nende leegi, enne, kui nad kedagi päästa suudavad? Sõnavabadus on esmalt koorem, teda peab kandma. See ei ole nii, et netiväljaanne nimetab end sõnavabaduse kantsiks ja laseb anonüümses kommentaariumis inimesi (nimeliselt ja näoga, erinevalt noist, kes kommenteerivad) mõnitada, müües sinna kõrvale reklaami… See on kellegi valuga teenimine, lihtne ahnus mitte vabaduse eest võitlemine. Üldse: enese ja oma mõtete müümine kedagi teist alavääristades on meil üsna tavaline. Alates poliitilistest praktikatest – uusim ämber on vast reformarite üliebaõnnestunud katse keskerakondlikule ühistranspordile ära panna kõrvutades oma luksbussi interjöörivaadet igapäevase bussipildiga, kahju, see ongi te enesekuvand? – kuni kultuurikriitiliste prahvatusteni, kus teise, sotsiaalselt staatuselt samasuguse, aga palju andekama-edukama vabakunstniku tampimisega endale nime püütakse teha. Anonüümse kommentaariumi – me vaba sõna evolutsiooni tipu – õigus trampida näo-nimega inimesel on lihtsalt selle üks versioon. Kuni meediaväljaanded sinna kõrvale reklaami müüvad, ei ole tegu vaba sõna ega vox populi peldikuseinaga (peldiku-uste värsse/sõnumeid loen alati meeleldi, TÜ raamatukogu kempsus oli nt põnev uks veel ca pool aastat tagasi, eks see näitab ka, kes sääl s*tal käivad …), vaid rahamasinaga. Kellegi kaubamärgiga. Kui kunstnik ise oma näo ja nimega oma teoste taga seisab ja nõnda maailmaga kõneleb, siis ei ole ta – tõeliselt ägeda kunstnikuna – kunagi ühe kindla ideoloogia, ühe moraali, hea ega kurja teenistuses. Ta kõnetab inimest, inimeseks olemist, vaatab otsa sellele loomale, kellele on raske kui mitte võimatu teiste vahenditega otsa vaadata. Ma olen ikka olnud sedavõrd kristlane, et inimene peab olema mu jaoks tehtud jumala näo järgi – loojaks, selleks, kes otsib oma teed ise, proovib piire ja piiridetaguseid, ei lepi talle etteantuga. Ja sedavõrd satanist olen ehk ka, et kui keegi tahab oma osa teiste arvelt, vaimse vägivallaga, pääle astudes ja tallates, siis hakkab kuskil vanatestamentlikult sähvima. Väsind põmmpääde võimust ja tõdedest, noist, kes nii täpselt teavad, kes on süüdi, kus on tõde, kuidas „päriselt“ asjad käivad! Kunstnik leiab esmalt oma tee, kirjanik peab töötama oma sõnaga, looga, sellega, mis puudutab. Olema ise keel ja laskma keelel olla ise. Keeles pole roppusi ega rõvedusi, inimeses aga on. Kirjandus ja see, kuidas me teda loeme-mõistame on me enda peegel. Aga et see on kahe teraga mõõk, siis on see siiski alati ka kirjaniku peegel, tehku ta, mis tahes. Ma ei ole vajuva vee piiri leidnud, aga ma olen teda näinud. Ma olen näinud inimesi sinna kadumas, üle piiri minemas. Aga neid otsijaid-hulle peab olema. Andekad sõidavad alati sääl ohutsoonis. Ma ei räägi lihtsalt rõvestseenidest või kolekeelest või teadlikust solvamisest, need on säärased hullukeste huupimõlamised. Ma räägin tõelisest ilust, millest ei kosta miski üle. Lollus oleks nüüd just Eestis näiteks katsuda noid vajuva vee piire kõvasti poidega maha märkida, need piirid pole sel hetkel enam sääl. Aga et need on olemas, et kuskil alati neelab vesi ka suuri laevu, rääkimata väikestest hulpivatest julladest … seda peab tundma, kogema, nägema. Kuskil on kunsti piir, eks, kuskil on vaba sõna piir. Ma ei ole kindel, et need on seaduse või mõne üksiku inimese kätes. Aga vahel on.
