Arvustus. Veetilk tunnetamas ümbritsevat ookeanimassiivi
 Ajalookirjutusel žanrina on mõningaid probleeme positsioneerumisega – ta peaks olema võimalikult täpne, usutav ja koherentne, ent sõltub paratamatult materjalist, mis pole taasloodav, kombatav ja vahetult kontrollitav. Ajalugu koosneb ammukadunud inimestest, sündmustest ning neist säilinud ebamäärasest hulgast märkidest-tähistest, mille ajaloolased traditsiooniliselt proosanarratiivi vormivad. Eks juba kõige varasemad historiograafilised harrastajad olid ühtaegu minevikusündmuste uurijad kui ka loomingulised kirjanikud, sestap on kirjanduslike ning mitte-kirjanduslike tekstide suhe olnud alati kompleksne ja problemaatiline. Ega ilmaasjata nimetata Herodotost ühekorraga nii Ajaloo kui ka Valede Isaks. Carlo Ginzburg taolisi tiitleid ei kanna, kuid ta on üks tänapäeva tuntumaid ja mõjukamaid ajaloolasi, kelle loomingu põhiosa tegeleb nõiauskumuste uurimisega varauusaegses Euroopas. Ent tihtipeale satub ta arhiivides uurimusretkede käigus peale erilaadsetele ning küllaltki tähenduslikele materjalidele, millest inspireerituna kirjutab tähelepanuväärseid, erudeeritud tekste ka teistest valdkondadest, nt kirjandusest, poliitikast, kunstiajaloost jm. Eesti keelde on Ginzburgi raamatuid paar tükki juba tõlgitud, nimekaim neist „Juust ja vaglad: ühe 16. sajandi möldri maailm“, aastal 2000. „Ükski saar pole saar“ sisaldab, nagu viitab alapealkiri, nelja autori lähenemisnurga kaudu pilguheitu inglise kirjandusele – selgelt rõhuga sõnal „pilguheit“. Need suhteliselt lühikesed, Ginzburgi nn mikroajaloo metoodikale iseomasel viisil kulgevad filigraansed arutlused esitavad koos võetuna midagi, mida ta ise nimetab „saareüleseks vaateks“. Selliseks, kus saared – olgu nad reaalsed või imaginaarsed – kaotavad oma piirid, moodustades ühise ja ühtlustava teemadevõrgu. Tagapõhjaks on kindlasti geograafilised mõjud: meri on potentsiaalselt eraldaja, ent moodustab rannaäärsele tsivilisatsioonile siiski põhimise kommunikatsioonivahendi või –kanali, viies kokku neidsamu inimesi ja maid, mida ise ühtaegu eraldab. Taolisel efektil on inglise kultuuri eneseteadvuses tõenäoliselt üsna suur roll ning seetõttu uurib Ginzburg oma esseistikas saareriigi kirjanduse näiteid laiemas, üleilmsemas kontekstis (ennekõike seoses Euroopaga), tihti rõhutades võlgnevust, mis inglise autoritel on mitte-inglaslike allikate suhtes. Ning vastupidisel vektoril tõika, kuidas Briti impeeriumi mõjul jõudsid mitmed tekstid kaugetesse kohtadesse, kus nad uusi tähendustasandeid kogudes uueks eluks kohanesid. Kirjandus ei pääse intertekstuaalsusest, mistõttu Ginzburgi ajalooline-kontekstuaalne lähenemine on igati kõnekas; võrdlev-ajaloolised vaatenurgad pakuvad „ootamatuid seoseid, varjatud mõjuänge ja peeneid vormimänge“ (Marek Tamm tagaleheküljel). Ginzburgi lähenemisnurk on dialoogiline, keskendudes tõlgetele ning transformatsioonidele, mille taga peitub intellektuaalne või kultuuriline läbikäimine, (mõtte)vahetus. Kultuurikommunikatsioon on mitmekülgselt põimunud, ohtraid harusid laiali ajav võrgustik. Nõnda võiks mikroajaloolises lähenemises leida tinglikke kokkupuutepunkte latouriliku risoomsuse temaatikaga (vt Tallinna Ülikooli Kirjastuselt varem avaldatud „Me pole kunagi olnud modernsed“; muuseas tuleb tunnistada, et kirjastus tõlgib ja väljastab väärtuslikku tänapäevast mõtet kiiremini kui neid jõuab läbigi lugeda. Selleks hetkeks, kui ühe raamatuga jõuab lõpule, on juba vahepeal kolm uut suurteost välja tulnud). Bruno Latourile sarnaselt asub Ginzburg erinevate valdkondade (esindajate) vahel, ei sobitu hõlpsalt ühte või teise lahtrisse. Huvipakkuv on „tema positsioon selles valdkonnas, sest ühelt poolt distantseerub ta selgelt Hayden White’i ja tema mõttekaaslaste ajaloolisest skeptitsismist ja relativismist, kuid teiselt poolt ei tunne ta ennast kuigivõrd kodus nende kutseliste ajaloolaste seas, kes keskenduvad ainult empiiriale ega huvitu oma töö teoreetilistest implikatsioonidest. Selle tulemuseks on, et paljude ajaloolaste silmis kuulub Ginzburg ise “postmodernistide kampa” (hiljutises intervjuus kurdab Ginzburg ise, et “ma leian ennast sageli paigutatuna ühte rühma koos oma “vaenlastega””), teisalt võõristavad teda needsamad “postmodernistid”, kelle aadressil Ginzburg on korduvalt keelt teritanud“ (Marek Tamm. Carlo Ginzburg ja praktiline ajalooteooria. Tuna 4/2003, lk 121). Raamatu nelja esseed alustab Thomas More’i „Utoopia“, vaade eikuskilt. Ginzburg vaatleb selle mõjuka teose erinevaid trükivariante – muutumist ajas, erinevaid tõlgendusi ning ilmestab, kuidas versioonide võrdlemine aitab teksti tähendustasandeid avada ja selgitada. „Utoopia“ taustal kõlab More’i läbikäimine sõbra Erasmuse ja tolle tekstiga „Narruse kiituseks“. Olulist rolli mängivad siinpuhul satiirik-retoorik Lukianos Samosatast ning festivuse mõiste. Utoopia ise moodustab siin ühe saare, mille kirjeldustes ja kommentaarides leidub omajagu kõnekat ka Inglismaa saareühiskonna kohta. More on meie lugejale küllaltki tuttav („Utoopia“ tõlge Loomingu Raamatukogus 11-12/2002), ent tema teose üldine kirjanduslik-ajalooline kontekst ilmselt mitte niivõrd, mistõttu Ginzburgi selgitused raamatu humoorikate vs tõsiste tasandite kohta aitavad minevikumaailma nüanssides paremini navigeerida. Eesmärgiks on uurida tavalähenemisest veidi erinevat dihhotoomiat – seda, mis jääb piduliku-mängulise ja kaine-praktilise vahepeale. Ginzburg rõhutab, et Lukianose põhjale ehitatud mäng „magustab“ ning muudab seeläbi vastuvõetavamaks More’i tõsist sõnumit oma kaasaja sotsiaalsete ja poliitiliste olude kohta. Ühtaegu toestatakse sel viisil teksti dialoogilist omapära, mida iseloomustavad ka kaks peategelast: fiktsionaalne Raphael Hythlodaeus ning potentsiaalselt sama fiktsionaalne Thomas More, Hythlodaeuse vestluskaaslane ja alter ego. Niisiis pakub Ginzburg „Utoopia“ kohta vastulauselise kommentaari mitmele levinud tõlgendusele, ent ennekõike lisapanuse ja laiendusena, mitte varasemate teooriate radikaalse ümberkirjutusena. Teise essee põhiteema jääb eesti lugejast ilmselt suhteliselt kaugele, analüüsides inglise identiteedi loomist Elizabethi ajal, eriti tollal pulbitsenud riimikasutuse poleemika valguses, milles kerkib esile küsimus riimimise vooruste ja pahede kohta. Olulist rolli mängib Roger Aschami tekst „Koolmeister ehk Lihtne ja täieline viis õpetada lastele ladina keele mõistmist, kirjutamist ja kõnelemist…“. Sir Philip Sidney, Bauduini, Puttenhami ja Montaigne’i sõnavõttude ja arutelude järge ajades tõuseb esile Inglise saare suhe mandri-Euroopaga ning nö vaimse sõltumatuse saavutamine. Selles ammuses diskussioonis nähtub meile viis, kuidas „barbaarsus“ muutus positiivse konnotatsiooniga mõisteks ning inglastel kujunes kujutelm oma eraldiseisvast ja erilisest rahvusest/riigist – saarest, mis on teistest (eriti Euroopast) distantseeritud, mitte ainult füüsiliselt-geograafiliselt, vaid ka vaimselt. Kolmandas essees tõuseb esile üks 18. sajandi hämmastavamaid tekste, Laurence Sterne’i „Tristram Shandy elu ja arvamised“ (kahjuks eestikeelsena täismahus veel ei leidu, selle tõlkimine on tõeliselt keerukas ja aeganõudev ettevõtmine). Ginzburg arutleb romaanižanri arengu üle ning näitab, kuidas muuhulgas Locke’i „Essee inimmõistusest“ ja Pierre Bayle’i „Ajalooline ja kriitiline sõnaraamat“ seonduvad Sterne’i kirjanduslike praktikatega. Ginzburg demonstreerib, kuidas romaani enese-refleksiivne narratiiv, mis väänleb-põimub, kordab ja keerutab, moodustab paralleeli regressiivsete ja digressiivsete ideede ning assotsiatsioonidega, mis manifesteeruvad Bayle’i sõnaraamatu sissekannetes ning tema lõpututes, kõikjale-ulatuvates, mitme-tasandilistes kommentaarides. Tõeline risoomne müsteerium. Saare-temaatika jääb käesolevas essees kõige tinglikumaks, loomulik „saareülesus“ ilmneb vast Sterne’i väga inglasliku romaani võrdlemises Bayle’i sõnaraamatuga. Temaatiline ühtlus teiste esseedega tuleneb aga Ginzburgi keskendumisest fiktsionaalsete ja mitte-fiktsionaalsete tekstide suhete lahkamisele. Keskme moodustab nn „ideede assotsiatsioon“.  Viimane essee pakub välja teistlaadi sugestiivse liiteühenduse erinevate saarte vahel. Selles esineb Tusitala (meile taas kättesaadavam Robert Louis Stevenson), kelle tekstide tõlkeid avaldati Samoas jm Polüneesia/Vaikse ookeani saarestikus, kus tegutses ühel eluperioodil ka tuntud etnograaf(ia aluspanija) Bronisław Malinowski. Ginzburg lahkab Stevensoni novelli „Kurat pudelis“ folkloorset taustalugu, seost Malinowski uuritud kula rõnga fenomeniga ning võimalikke interetekstuaalseid või vastastikuseid seoseid erinevate kirjanike ning teadlaste loominguga. Esseed võivad olla mitmesugused, eripärase kompositsiooni ning sihiga, st traditsiooniti erinevad (nt inglise vs prantsuse essee). Essee on võluv ja omapärane žanr, võimaldades paindlikkust, mis aga võib olla „käänuline, tujukas ja katkendlik kulg“ (lk 15). Theodor W. Adorno ja Jean Starobinski mõtteid taustal hoides tunnistab Ginzburg, et žanri enda avatus nõuab väidete verifikatsiooni, kuid väidab siiski, et ükski verifikatsioon ei saa olla lõplik ja sulguv. Järelduvalt, esseevorm ei ole ühildatav analüütilise „katse või eksami rangusega“ (samas). Esseed koosnevad ühenduslülidest suhteliselt erinevate asjade ning tasandite vahel – tüüpiliselt tuletudes kirjanduslike ja mitte-kirjanduslike tekstide pingeväljast. Oma väiteid edastab Ginbzurg ennekõike ettepanekute ja soovituste, analoogiate ja oletuste kaudu, mitte rõhudes niivõrd tõendusmaterjalidest lähtuvatele otsestele faktidele ja tõestustele. Mitmed neist „pilguheidetest“ oma vihjelisuses tunduvad väärtuslikud ja tõenäolised/usutavad – kuid küllap see ongi parim tulemus, mida kadunud mineviku kohta on võimalik tegelikult paika panna. Taoline põhjalikult uuritud, süstematiseeritud, tõlgendatud tõenäoline konsensuslik objektiivsus (umbes nagu kirjutab Marek Tamm väga põhjalikus artiklis „Tõde, objektiivsus ja tõendus ajalookirjutuses: pragmatistlik perspektiiv.“ Tuna 2/2014, lk 121-134). Ginzburg pakub välja ajaloolisi võimalusi ja alternatiive, et selgitada ning täpsustada nii tekstide loomeprintsiipe kui ka võimalikke tähendusvälju. „Ajalooline teadmine ei ole niisiis midagi muud kui kogu olemasoleva tõenduse kriitiline analüüs ja selle põhjal järelduste väljapakkumine ajaloolise tegelikkuse kohta. Need järeldused ei ole kunagi lõplikud, vaid üksnes tõenäosed ja allutatud hilisematele revideerimistele. Kui mõni lõik minevikust on möödunud jälgi jätmata, siis ei saa see olla ajaloolise teadmise objekt, isegi kui toimunud sündmusi ei muuda see tõsiasi olematuks. (Tamm, Tuna 2/2014, lk 132). Ginzburgi viimase kümnendi ajalooteoreetilised sõnavõtud metodoloogiliste küsimuste kohta on aidanud ajalookirjutuse piire ja võimalusi selgemini kompida, ta kuulub nimelt selle väikese vähemuse sekka, kes „ püüavad asuda teoreetikute töödega kriitilisse dialoogi, et omaenese teadmiste ja kogemuste pinnalt eritleda paremini ajalookirjutuse eripära“ (Marek Tamm. Carlo Ginzburg ja praktiline ajalooteooria. Tuna 4/2003, lk 118-119). „Ükski saar pole saar“ on meeldivalt kirjutatud, hoogsalt kulgev väike esseekogu, mis võiks pakkuda huvi nii inglise kirjanduse sõpradele kui ajalooentusiastidele laiemalt, demonstreerides mõningaid viise, kuidas ammuste tekstide ning kadunud aegade keskel intrigeerivalt seigelda. Keegi meist ei ela üksi isoleeritud saartel, keegi ei pääse seostest ja põimingutest eri inimeste, tekstide ja sündmustega, maailm töötab rahulikult mitmetasandilise võrgustikuna.
