Jürgen Rooste: Soome muudab maailma
Mulle sattus kuskil ette üks kommentaar, et Soome väga võimaliku Eurovisioonilaulu (see selgub homme, laupäeva õhtul), Pertti Kurikan Nimipäivät'i (PKN) esitatud "Aina mun pitää" (Ma pean alati) tekst on ääretult labane, ja et see kõik on puudega inimeste ärakasutamine meelelahutuseks. Noh, neid kommentaare oli mitu. Mitmes keeles. Mis teha. Mis teha, on lihtne. Ma loodan, et soome publiku vaist ei peta: Pertti Kurikan Nimipäivät pääsevad Eurovisioonile ja võidavad, sest kaude tunneb "lihtne euroopa televaataja" (kelle tipus troonib eestlane oma üle nelja tunni telekavaatamisega, eestlased on tipus ka Facebookis istumises jne, sinna see eluke kaob) lisaks teatavale empaatiale ära ka selle, et tegemist on tõesti muusikaga. See tähendab, et see pole projektikorras mingiks asjaks kirjutet meelelahutusjura, vaid inimeste siiras ja võimas eneseväljendus. Jah, eestlaste suurim viga Eurovisioonil on olnud Winny Puhhi saatmata jätmine. See olnuks esimene muusikateemaline diskussioon üle aastate, kogu asja raames. Oleks olnud miskit, mida kõik märganuks. Aga: meile meeldib vist mängida maailma serval säärast… kuidas see kadunud Peeter Ristsoo ütleski? Taustak****ja rolli. Et Eesti on see napakas tubli koolipoiss, kummiga kiki viltu ees ja alati valmis imetlema selle ilma tugevaid ja häid… Aga tuletaks lihtsalt PKN-i valguses meelde: Soomes saab invaliidi eest hoolitsev lähedane korralikku kuutasu. Veel enam: kui ta käib tööl, palkab Soome riik talle abilise, kes pea päev otsa invaliidistunud lähedast hooldab. Ja ikkagi saab ta palgale lisa oma lähedase haiguse tõttu. Kogu tööturg võidab juba kahe inimese võrra! Kolmegi (ka invaliidile leitakse oma sotsiaalne roll). Riik võidab maksudes ka, turul on rohkem raha ja inimesi. Rääkimata sellest, et tööturule naasvate inimeste puhul maksab Soome riik nende n-ö tööpraktika ajal mõne ettevõtte juures neile ise palka jne. Ainult Eesti-sugune pisike naljariik võib välja mõelda süsteemi, kus me saame lähedast hooldavat inimest selle eest karistada, et ta töötada püüab – siis kaotab ta selle vähesegi lisaraha. Rääkimata sellest, et meil oleks täisajaga abilised. Selle asemel on ülekoormatud ja -väsinud sotsiaaltöötajad, kes vaevalt, et igale poole jõuavadki. Kuigi – Eestis on ju vähem inimesi, järelikult meil peaks igaüks eraldi rohkem väärt olema, eks? Üleüldse, kogu see Soome naeruvääristamine, et neil on nn riigijoodikud (alkoholismi tõttu töövõime kaotanud inimesed), et nende sotsiaalsüsteem liialt poputab, et kultuuriabirahad/ stipendiumid on nii suured, et see on üks kinnine ja toppav ühiskond… Mul on tunne, et vastupidi – Soomes on just mingit teistmoodi vaimset avarust, viimasel ajal rohkemgi. Neis ei tekita tohutult elevust, kui üks film või raamat või bänd saab korraks rahvusvahelist tähelepanu, sest nad on kogu aeg omamoodi pildil. Soome lavastajad Kristian Smeds, Akse Pettersson jt on toonud siiapoole lahte ka värskeid tuuli, üks soome menukirjanik paistab olevat ka meie esinumber maailmas, nende kaasaegse tantsu skene on elavam, pop-jazz-akadeemia ümber toimub jm. See toppav sotsialistlik Soome, mis mõjus 1990ndate elevuses-vabaduses me kirju õhkkonna kõrval kuidagi tammuva ja igavana, on tegelikult kirev ja äge paik. Kus on allkihtides muidugi olemas ka too kaamose ja bürokraatia konglomeraat, mis tumedaid toone ja halle varjundeid annab. Muide, tõesti, väsinud sellest USA jutust, et USA kultuur on vägevaim maailmas ja sellest peab eeskuju võtma, et see on koguni vaba turu käes. Esiteks ei ole: sääl on teadlikult üles ehitatud süsteem, kus luuletajatel-kirjanikel on äraelamiseks võimalik anda loova kirjutamise tunde, mis tähendab – sõltuvalt kohast muidugi – üsna vaba tegevust, võimalust kohtuda noortega omadel tingimustel, suunates neid kirjutama-lugema, ja ühiskonnale ka kasu: mõtlev inimene on ikka ägedam partner – ah jaa, õigus, mõtlevad inimesed ei valiks ju meie erakondi, muidugi… Pole ebatavaline, et tuntud luuletaja on mõne (üli)kooli palgal. Meil on paar ülikooli, need paar luuletajat on sääl juba paigas, ja koolidel on endal raha, et kutsuda poolaasta jooksul esinema ehk kirjanik-paar (kui arvestame honorariks 50 eurot + sõidukulud, mõni torumees või lukuabi ei hakkaks kohalegi tulema või võtaks sama raha paari minuti töö eest). Soomes on ka läänikirjanikud ja linnakirjanikud jne. USA-s on palju kaudsemaid meetodeid, kuidas kultuuri toetatakse, on metseene ja kogukondi, see süsteem toimib sääl. Tõsi, pole mingit Kulkat. Aga meil pole seda USA turgu nimelt kuskilt võtta, eesti keele kõnelejaid on alla miljoni, sellest ilukirjandust loeb järjepidevalt üliväike osa (kui väike, saab täpsemalt teada Marju Lauristini käest, kes praegu viimaseid kultuuriuuringute andmeid töötleb, aga lugemisega oli küllaltki nirusti, ma silmasin tabeleist korraks), juba aastail 2003-2006 ei ostnud pooled eestlastest üldse raamatuid, ja nood ülejäänud: kokaraamatud, sportlaste ja poliitikute elulood, vandenõuteooriad, eneseabi- ja eluõpikud läevad ka ju kõik arvesse… Ja asjad on läind halvemaks, mitte paremaks. Selles osas. Ühesõnaga, kui meil leidubki mõni ürgandekas oma bukowski, siis ta kaob ja parmustub, ta ei saa kätte seda turgu, mis tal elada võimaldaks. Kas muutub asotsiaaliks või nühib rikastele sellidele tellimuse pääle tekste teha, mis ta stiili ja olemise varsti neelab. Eks Bukowski sai ka tegelikult poolparmuna hakkama, selles polegi küsimus. Juhan Liiv oli ka vaene ja õnnelik/õnnetu. Ja mis saab neist, kes on kuidagi teisiti vinged kui Bukowski? Või Liiv? Sest neid on… Aga USA ja Eesti võrdlus ei kõlba kunagi kuhugi, meil pole inimesi kahurilihaks raisata (ega pole säälgi), meil pole toda oma suurt turgu olemas, millel läbi lüües lõpuni ja imeliselt ära elada.Mul on kirjandusest lihtsam näiteid tuua, aga tegelikult kehtib see kogu kultuuripildi kohta, kogu ühiskonna kohta. Eriti valusalt vaatab see vastu haridussüsteemist – me ei saa USA moodi koolisüsteemi ehitada, et massiharidus on ühetaoline ja kõigile ja üpris keskmiselt vilets ja siis mingi eliit saab kuskil parema ja kvaliteetsema hariduse. Me saaksime siin mängida palju suurejoonelisemat mängu, luua ohtralt pisikesi õpikeskkondi, viia e-hariduse uuele tasemele (kui me tahame olla e-riik), selmet tõmmata väikestel kogukondadel matti jalge alt. Selmet vermida eriskummalistest indiviididest ühetaolisi igavaid kodanikke. Ühesõnaga. USA kultuur on muidugi lahe, säält tuleb ägedaid filme – sest neil pea ainsana ongi oma võimas filmitööstus – "Lindmees" on tõesti suurepärane, ja just käisime kallimaga vaatamas "Kingsman’i" (need meestega-filmid tulevad neil vist hästi välja). Samas, ukrainlaste "Hõim" oli ikka ka kupli alt söövitav elamus, Lars von Trier on alati olnud üks mu lemmik, Aki Kaurismäki ja Aku Louhimies on hullud… USA kultuur on muidugi äge, aga Soome oma pole miskiski mõttes vähem äge. Mul pole mõõdupuid selleks, ma ei oska öelda, kes on mulle tähtsam, kas Allen Ginsberg ja Charles Bukowski või hoopis Pentti Saarikoski ja Jarkko Laine, või läind kümnendi Turu-parnassi pahempoolsed intellektuaalid ja punkluuletajad, kes nüüd laiali pudisend maailma ja Soome (üks elab kuskil Berliinis, üks Tallinnas, üks Helsingi lähedal - otsivad ärevamat elu). Mu lemmikluuletajad maailmas on eesti luuletajad, mõni neist praegu siinsamas mu ligi, mõni juba surnud ja läind. Nende kõrvale on raske kedagi panna. Aga tagasi tulles Pentti Kurikan Nimipäivät juurde. Ma tegin siukse kiire toortõlke, millest need kerge vaimupuudega punkarid siis laulavad. Nii tuttav ja hää tunne tuli, ilus üldhumanistlik püüe peitub nende sõnade taga: ma pean alati koristamama pean alati nõusid pesemama pean alati käima töölma pean alati käima arsti juures ei tohi minna arvutisseei tohi vahtida telekatma ei tohi iseginäha oma sõpru ma pean alati olema kodusma pean alati tegema töidma pean alati sööma korralikultma pean alati jooma korralikult ma ei tohi süüa kommi juua limonaadima ei tohi isegi juua alkoholi ma pean alati puhkamama pean alati magamama pean alati ärkamama pean alati käima duši all
