Jan Kaus: keegi meist ei saa kindel olla, keda meist ja kas üldse saja aasta pärast loetakse
Tere Jan, palju õnne! Sa võitsid Tallinna Ülikooli kirjanduspreemia ja aasta tähtsaima kirjanduspreemia, kulka proosapreemia, ma saan aru, et nii öelda on luule suhtes ehk šovinistlik, aga julgen hetkel olla hinnanguline. Tsiteerides Toomas Uba: mis tunne on? Aitäh õnnesoovide eest! Püüdes vastata samas võtmes, siis ütleks, et emotsioon on laes. Tundub, et romaaniga "Ma olen elus" oled sa millelegi pihta saanud. Tsiteerides Tallinna Ülikooli preemia põhjendust: ""Jan Kausi teos paistab silma eesti romaanis küllalt haruldase ajalt ja sisult kihilise ülesehitusega, kus põimuvad põlvkonnad, saatused ja mõnedki kummalised tegevusliinid," selgitas žürii esimees Rebekka Lotman". Ma ise arvan, et selle romaani tugevuseks on kihilisus. Mitte isegi niivõrd tegevusliinide ja karakterite, vaid teemade kihid. Ühe loo raames käsitletakse psühholoogilisi, ajaloolisi, metafüüsilisi, sotsiaalseid ja ka otseselt poliitilisi küsimusi. Samuti on romaan emotsionaalselt kihiline – ühes otspunktis üsna kainestav, teises otspunktis lootusrikas. See muudab ta avatud tekstiks – lähenemisviise on palju; siin ei anna tooni üksainus hääl. Mulle isegi meeldib, et kuigi romaanist on kirjutatud mitu väga huvitavat ja tähelepanelikku arvustust, on neis jäetud käsitlemata mõned minule kõige olulisemad rakursid. Kuidas selline kihiline romaan sündis? Kas kihthaaval, või hakkasid otsast pihta? Kui kaua sa sellist asja kirjutasid? Olen juba mõnes kohas püüdnud kirjeldada, et romaani kirjutamine tekitas või tõi ilmsiks olulise muudatuse. Väga lühidalt kokku võttes: olen intuitiivselt omandamas oskust lasta lool ise kasvada, ise liikuda, ise hargneda. Isegi kui nii öeldes sõnastan vaid keelelise või meelelise illusiooni, siis ometi on mul tunne, et teatud vilumuse lisandumisega hakkavad lood ennast varasemast erinevalt üles ehitama – suur osa romaanist sai valmis kusagil teadvuse äärealadel - või hoopis selle nähtamatus keskmes. Korraga lihtsalt märkasin, et lugu on suures osas valmis ning ootab vaid kirjapanekut. Oli kolm-neli suurt teemat või küsimust, mis mind vaevasid ning mu mõte tegeles teadvustamatult nende omavahelise seostamisega. Ühel hetkel lihtsalt tundsin, et on vaja hakata kirjutama. Kohe, kui esimesed laused arvutisse lõin, hakkasid nende tagant paistma teised laused. Laused kutsusid mind justkui kaasa, nende vahelt ilmusid maastikud ja tegelaskujud. Laused asusid justkui silmapiiril, aga samas ka nihutasid ja avardasid seda silmapiiri. Muide, sel sügisel ilmub loodetavasti mu uus raamat, jutustus "Tõrv". See lugu sündis veelgi vähema teadliku ettevalmistusega kui "Ma olen elus". Kui romaani kirjutamiseks kulus viis kuud, siis "Tõrv" sündis nädalaga. Viimaseil aastail on igatsetud Suurt Eesti Romaani, mis ei käsitleks mingit isiklikku teemat ega varjuelu ega laskuks detailidesse, vaid oleks üldistusvõimeline ja kannaks kõiki kõnetavat narratiivi. Kas "Ma olen elus" on su enda hinnangul selline? Mul on loo autorina seda raske öelda. Kuigi „Suure Romaani“ jutud ja alatasa luhtuvad ootused on mind kahtlemata mõjutanud, ning ma olen ise olnud osaline nende juttude levikus, siis kirjutades ma väga sellele perspektiivile ei mõelnud. Üha sagedamini kasutatakse avalikus ruumis mõne raamatu reklaamimiseks lauseid, et "see on teos, mida ka saja aasta pärast loetakse" – mu meelest pisut naljakas soovunelm. Keegi meist ei saa kindel olla, keda meist ja kas üldse saja aasta pärast loetakse. Samuti ei saa kirjutada, hoides kõige keskmes vajadust meisterdada valmis Suurt Eesti Romaani. Samas olen muidugi tahtnud alati katsetada sellise proosatekstiga, mis mahutaks rohkelt eri vaatepunkte ja hääli. Aga see lähtub ikkagi pigem kirjutamistehnilisest ja osalt ka humanistlikust, mitte niivõrd kirjandusajalugu silmas pidavast huvist. Kas valdav üldistus ja suur narratiiv on üldse tänapäeva romaanis olulised või on need muutunud sõnakõlksudeks? Upton Sinclairi "Džungli" eest teeb tänapäeval töö ära ajakirjandus või blogindus. Kui sellele keerukale küsimusele väga lühidalt vastata, siis romaan võimaldab vaadelda üldistusi eri vaatenurkadest. Eri vaatenurgad aga kasvatavad narratiivi, annavad talle kõrgust ja sügavust. Kui pisut metafoore pilduda, siis romaan lubab jälgida üldistust nii mikroskoobi alt – uurida selle üksikelemente – kui ka teleskoobiga – näha üldistuse ümbrust, selle asetust suuremas pildis, objektide vahelisi seoseid ja vahemaid. "Ma olen elus" võtab igatahes laialt ette: ühest tegelasest saab rockstaar Inglismaal ja sealt üle maailma; raamatus on ilmselt maagilise realismi mõjusid ja teemasid poliitilisest eetikast pereelu psühholoogiani. Kas oli vahepeal ka ohtu laiali valguda või niidiots kaotada? Või teisalt: kas ei tekkinud kiusatust see niidiots meelega kaotada, muutuda psühhedeelseks ja vaadata, kuhu jõuad? Jah, tekkis küll. Siin tuleb jälle mängu see, kuidas tekst hakkas otsekui ise silmapiiri nihutama ja avardama. Ma oleksingi võinud seda kirjutama jääda. Iga keskne tegelane tõi endaga kaasa huvitavaid kõrvaltegelasi, kes tõid endaga kaasa uusi kõrvaltegelasi. Paljud neist saavad romaanis otseselt sõna, võtavad loo hetkeks enda kanda. Raamatu nimilause kuulub täiesti episoodilisele tegelasele. Mäletan, et mulle meenus kirjutades Curtis Hansoni film "Wonder Boys", mille peategelane on üks kirjandusprofessor, kes ei suuda oma romaani lõpetada, käsikiri on tal pappkastides ja pappkastid üksteise otsas hunnikus. Sestap otsustasingi ühel hetkel lihtsalt sellele küllusesarvele kaane peale panna. Mida tähendab selline premeerimine muide kirjanikule? Ilmselt ostetakse rohkem, raamat saab promo? Või lisab see pigem enesekindlust, et ära tegin? Jah, pigem lisab see enesekindlust. Toetab tunnet, et olen õigel teel. Lisab pisut julgust edasi katsetada. Mõni aasta tagasi tegi Berk Vaher ühes aastaülevaates mu loomingu kohta parima võimaliku komplimendi, leides, et mul pole siiani veel selget "oma häält". Sellist katsetuslikkust, nii erinevate žanride kui stiilide vahel liikumist tahaksin säilitada. Ääretult hea meel on kandideerida kulka proosapreemiale kahe niivõrd erineva raamatuga – mastaapse romaaniga ja fragmentaarse miniatuurikoguga. Mida arvad Eesti kirjanduselust, kas kirjanikud on ühiskonnas piisavalt nähtaval? Sõnakad? Aktiivsed? Nagu Vilde ja Tammsaare omal ajal? Noh, võrreldes Vilde ja Tammsaare aegadega on olud muidugi sügavalt muutunud. Kirjanikul on üha vähem võimalusi avalikes aruteludes osaleda. Ta saab küll kirjutada kolumne – ja paljud kirjanikud kasutavad seda võimalust sõnakalt ja aktiivselt –, kuid see ei pruugi tähendada suuremat huvi tema loomingu vastu. Mulle igatahes tundub, et kõige olulisemad asjad võiks kirjanik ära öelda oma teostes, sest seal ehk on ta öeldava suhtes kõige tundlikum ja tähelepanelikum. Aga kuhu neist teostest rääkima minna, et mõtted leviksid? Mõnda show’sse, kus saatejuht katkestab sind kohe, kui asi põimlause suunas liigub? Kuna kirjandusel pole midagi suurt visuaalselt esitada ega näidata – peale kirjaridade –, siis on ta võrreldes teatri- ja filmikunstiga kehvemas positsioonis. Näitleja, aga ka muusik saab oma oskusi vahetult näidata. Kirjaniku maneerid ja tööriistad on teised, neis puudub sageli vahetult haaratav väline efekt – kuigi mitmed kirjanikud on head retoorikud, näiteks Mihkel Mutt. Mina siiski pean ennast isiklikult kirjalikuks inimeseks, tajun pidevalt, kuidas ma suulises kõnes keelt tahtmatult vaesemaks muudan, eriti näiteks verbide osas. Visuaalsed väljendused on esiplaanil, rohkem tahetakse vaadata kui kuulata ja kuulata soovitakse pigem vaatamise saatel – kirjanduseski kasvab avalike etteastete, esinemiste roll. Lisaks mängib kirjandusele vastu ka muutunud ajatunnetus – romaani lugemine näiteks nõuab üsna palju vaba aega, mis on üha defitsiitsem kaup. Ühe romaani ekraniseeringu või lavaversiooni vastuvõtuks võib kuluda koguni kümme korda vähem aega. Aga kirjandus suudab taasluua üht olulist mõtlemise viisi – järelemõtlemist. Periooditi oled sa meedias siiski üpris nähtav ja kuuldav. Ütled, et kõige olulisemad asjad võiks kirjanik ära öelda oma teostes, kas kirjanik üldse peakski muis asjus sõna võtma? Igaüks tehku nii, nagu paremaks peab. Minu arust on õigustatud ja mõistetav nii otsene ühiskondlik aktiivsus kui taotluslik eskapism, mis muide ei pruugi olla vähema ühiskondliku kaaluga. Ise kõigun kusagil nende kahe oleku vahel. Kõik teavad, et loed ise tohutult romaane, palju tõlkekirjandust. Sa oled öelnud kunagi umbes nii, et sul on tekkinud peas seoste süsteem, kuidas raamatud üksteisega vestlevad. Teatud elemendid haakuvad ja kattuvad. Kui ma olen õigesti aru saanud, siis oleks huvitav sellest lähemalt kuulda. Sa tegelikult tõid oma küsimuses selle protsessi tuuma kenasti esile. Lisaksin ühe vormilise nüansi. Teoste omavaheline seostumine tuleneb arvatavasti mu kombest raamatute tsitaate ja nende vahelisi seoseid üles märkida. Mul on aastatega tekkinud lausa eraldi märgisüsteem – kannan tavaliselt tähenduslike tsitaatide leheküljed loetava raamatu tagakaane siseküljele, sageli lisan omapoolseid märkusi. Tsitaatide kaalukuses on tekkinud hierarhia: lihtsalt lehekülje number, siis number, mille taga on hüüumärk, seejärel number, mille alla on tõmmatud joon; seejärel number koos joone ja hüüumärgiga, seejärel number, millel on ring ümber. Samuti on tekkinud märksõnade süsteem, näiteks "kujutlus ja tegelikkus". See on vist aidanud mu suhteliselt kehvakesel mälul mõnevõrra paremini toimida, nii et vaadates mingi motiivi otsingul riiulit, seostab pilk sarnaste raamatute seljad kergemini. Mainisid jutustust "Tõrv", mis on praegu veel töös, mis järgmisena käsil? Äsja valmisid sul ju hoopis õpikud. Jah. Tegemiste järjekord ulatub hetkel otsapidi välja 2017. aasta kevadeni, mil peaks esietenduma Märt-Matis Lille uus ooper, mille libretoga olen hakanud vaikselt tööd tegema. Lähtume nii "Iliasest" kui ka esimeses maailmasõjas osalenud sõdurite mälestustest. Mis järgus on HeadRead? Nimekaim nimi seni välja kuulutatuist on Margaret Atwood, ent huvitavaid külalisi on veel. HeadRead kava on juba paigas. Nimekamatest väliskülalistest võib lisaks Atwoodile mainida veel David Grossmani, Lars Keplerit, Marusja Klimovat, Edvard Radzinskit. Aga plaanis on ka mitu suurejoonelist eesti autorite sündmust, näiteks Hasso Krulli ja Carolina Pihelgase juhitud Maria Underi "Sonettide" uusversiooni esitlemine. Aitäh ja edu! Samad sõnad!
