Arvustus. "Vehkleja" liigutab ka kappe ja mägesid
Nagu juba filmi peaosatäitja Märt Avandi mitmel pool ise öelnud on, saab selles filmis palju nutta. Millega teab siis ka arvestada, kui kinno minna: taskurätikud, silmavärv – mida kellelgi karta on. Ja mitte ainult naised ja õrnahingelised, empaatiavõimelised pole ohus, ka karmimad, karastatumad, karusemad ja küünilisemadki meie seast võivad murduda. Ja pisarapoetamine on ju, teada, iseenesest juba tervislik. Aga põhjuseks ikka see, et "Vehkleja" lugu, sõnum ja esitus – nii näitlejatetöös kui linateose kulgemises kõnetab ja liigutab. On ilmselt neid, kelle meelest Märt üksi selle filmi ära teeb – tema traagiline sangar, need tumedad kurvad silmad ("Komea mies, viron lahja naisille" - "kaunis mees, eesti kingitus naistele", nagu soomlased on juba kiitnud), mida täiendab-täiustab suurepäraselt esinev kõrvalosade ansambel: vastik/kole/kadetsev võimudele täiega p...epugev, kannuseid teenida püüdev koolidirektor (Hendrik Toompere), tema tentsik (Jaak Prints), kaunis ja malbe, sisemise jõuga eesti naine Kadri, armastuse sütitaja Ursula Ratasepa esituses, eestiaegsete väärtuste vapper kandja, Jaani vanaisa (Lembit Ulfsak) ja muidugi lapsed. Mõneti ongi Avandi kõrval peaosas lapsed. Siin on taas suhteliselt õnnestunud näide hästi mängima saadud eesti lastest. Ja see lugu, need tegelased on eesti inimestele hästi äratuntavad, mõistetavad, lähedased. Aga tüpaažidena ja argielu situatsioonides arusaadavad ka ilmselt laiemalt. Lavastaja on kindlasti suutnud unikaalsele universaalsust lisada. Saab näha, kas piisavalt, et eri maades ja kultuurides töötaks. Ühelt poolt ongi meie ette toodud ajalugu, raamiks karm Stalini aeg, suure juhi viimane eluaasta, ja sellele järgnev. On usutavalt esitatud olustik ja atmosfäär. Sõjajärgsed aastad on teinud oma töö – selja taga on suured repressioonid, massiküüditamine, 1950. aasta VIII pleenum, kus viimased nn eestiaegsed ja eestimeelsed tegelased võimu juurest pühiti... Metsavendluse selgroog oli murtud, kuigi teemat veel jätkus. Asi oli n-ö kontrolli all. Inimesed olid alistunud režiimile, kaotanud lootuse ja teenisid – kes rohkema, kes vähema entusiasmiga punavõimu. Palju oli neid, kes juba innukalt nägid karjäärivõimalusi. Ja leidub neid, kes siiski, ka raskel ajal suudavad teha inimlikke valikuid. Nagu ikka elus on. Ja siit võikski hüpata ajaloost välja, sest veel enam kui ajalugu, on see film lihtsalt inimlik lugu. Ajaloofilmid on meil ju ikka väga esil. Aga need mede kuulsusrikkad kannatusterajad, valuteemad on õnneks, selmet meid musta masendusse, õõva ja ängi kängitseda, leidnud filmiloojate poolt vabastavamaid lahendusi tänasesse päeva. Noor Martti Helde ("Risttuules") värskendas traumaatiliste mälumaastike jäädvustamist visuaalse poeetikaga, Hardi Volmer (“Elavad pildid”) kasutas huumorit, Elmo Nüganen (“1944”) lepitas... Soome-rootslase Klaus Härö n-ö kõrvaseisja pilk esitab valu läbi eriliselt helge valguse ja soojuse ning võimendab headust. Kui põhjanaabrite "Puhastus" lajatas in yr face ekstra julmade vägivallastseenidega, siis "Vehklejas" näeme, et selge sõnum sellestsamusest jõuab hästi kohale ka viidete ja allhoovustega. Eks see film ongi kõige laiemale sihtrühmale, kogu perele. Alates koolieast kindlasti. Melodraama žanriiseärasusi pole seega mõtet ette heita, kuigi tõenäoliselt seda tehakse. Nagu tuleb ilmselt ette ka laste ja noorsoofilmiks tembeldamist. Vahet pole, film on siiski üsna vaba skemaatilisusest ja didaktilisusest. Ei hõõruta miskit nina alla ega loeta moraali, vaid lugu kulgeb loomulikus rütmis, ka imelised ja uskumatud seigad on suhteliselt sujuvalt ja veenvalt esitatud ja toimivaks tervikuks sulatatud. Ajaloost veel rääkides – näpuga täpselt järge vedades pole ka edasi antud peategelase prototüübi Endel Nelise elulugu, see polnud eesmärk. Mis sest, et vehklemislegendi lapsedki on kiitnud Märt Avandi suurepärast esitust nende isast. Tegelikult on linateoses laiali laotatud trobikond teemasid, mis on täpselt sama aktuaalsed ka täna. Kui pole Stalinit, totalitaarset ühiskonda ega ähvarda massirepressioonid. Pastoi-pastoi! Muidugi – midagi sarnast ähvardab täna taas idasuunast. Aga – kui vaadata lahtiste silmega ringi, siis märkab ilma paranoilise paisutamiseta, et ka tänasel vabaduse ja "õitsva kapitalismi" ajal esineb elus "üksikuid puudujääke", nagu ka kommunismiajal korrati. Ja mitte vaid inimlikest nõrkustest ja loomuse halbadest külgedest (silmakirjalikkus, kadedus, valetamine, valskus, ebaõiglus jne) rääkides. Igapäevaelus oleme ikka sageli sundolukordades, raskete või võimatute valikute sees. Ebainimlikke, ülalt alla lajatatud lahendeid ja otsuseid, mis meie ettevõtmisi nullivad, meid laiali pillutavad, peresid või kogukondi killustavad, ikka on ja tuleb. Igas töökohaski võib leiduda samasuguseid ilgeid intrigaane ja lipitsevaid tallalakkujaid, kes su töö ja tegemised tühistavad. Filmi peaosalise tee ja valikud on mõistetavad. Tulla alla tipust, suurest linnast kolkasse kui põgenik, teha midagi esmapilgul vastuvõtmatut, kohaneda, leida eesmärk ja mõte. Sõjaajast ja repressioonidest olid paljud lapsed isadeta, vahel ilma ematagi, seetõttu täitis vehklemistreener neile vakantseks jäänud vanema koha. Soome-rootsi lavastaja Klaus Härö, kes on ikka teinud filme lastest, on märkinud, et vabadus ei ole Eestis kahjuks mitte alati toonud lastele paremat põlve – ka täna kasvavad nad sageli ilma vanemateta, kes on seotud töödega, sirgudes teleri või arvuti kõrval. Klaus on vaadanud ka Soome laeval sõitvaid sadu eesti töömehi ja -naisi ja mõelnud, et kuidas nende lastel läheb. Andes justkui mõista, et siin võib olla ainest mõnest järgmiseks filmiks.   Lühisünopsis1952. aastal saabub Haapsallu kehalise kasvatuse õpetajaks introvertne meistersportlane Leningradist. Vaatamata koolidirektori vastuseisule hakkab ta lastele vehklemist õpetama. Konarlikust algusest hoolimata saab sõjajärgsel raskel ajal vehklemisest teraapia nii lastele kui ka treenerile. Lüüasaanud direktorile ei anna aga rahu, miks noormees tegelikult väikelinna saabus.“Vehkleja” põhineb osaliselt Eesti sportlase ja treeneri Endel Nelise (1925-1993) elulool.Produtsendid: Kaarle Aho, Kai Nordberg, Jörg Bundschuh, Ivo FeltEelarve: € 2,1 milj.Tootjad: Making Movies, KickFilm ja Allfilm 2015
