Arvustus: Rondi luule moraal
Ralf Rond "27"Vironia, 1923  Kirjanduse ja moraali vahekord on inimesi alati paelunud. Tasub meenutada kuue aasta tagust ETV luulesaadet. Seal luges Maarja Kangro ette luuletuse, milles ta kujutas ebatsensuurse sõnaga liiklusmärgile joonistatud hobuse suguliiget[1]. Muidugi tekitas see osas vaatajatest suure pahameeletormi. Ja kuigi järgnenud arutelu, mis on kunstis (ja Rahvusringhäälingus) lubatud, ei olnud oma olemuselt midagi uut ega kordumatut, on see siinkohal märgiline, sest tihti piisab ainuüksi ühest „valest” sõnast, nihutamaks vastuvõtja fookust luulelt moraalile. Keskseks kerkib küsimus luuletuse sobilikkuse, mitte selle olemuse kohta. Hindamiskriteeriumiks saab luuletuse terviku asemel selle üksik sündsusetu koht. Sellised probleemid tõusid esile ka Siuru tulekuga eesti kirjandusmaastikule. Nimelt olid enamikule tollasest publikust Marie Underi ja Henrik Visnapuu avameelsemad värsid liiga erootilised või lausa ropud. Eks ikka seetõttu, et asi keerles nendes teadagi mille ümber: Visnapuu õhkas alasti naiste poole ja Under nõustus, et riidetult on siiski kaunim naine[2]. Tänapäeval mõjuvad need üsna süütutena, aga kaasajal lõhkusid moraalinorme. Siuru tulekust ajendatuna kirjutas kunsti– ja kirjanduskriitik Rasmus Kangro-Pool 1921. aastal raamatu „Kunst ja moraal”. See oli esimene pikem eestikeelne käsitlus loomingu ja kõlbluse vahekordadest. Nagu arvata võib, lõppeb Kangro-Pooli arutluskäik, milles tuuakse muu hulgas hulk näiteid sarnastest kõlbluspiiri ületustest maailmakirjanduses, üsna tänapäevase arusaamaga – kunsti hindamisel tuleb lähtuda kunsti enese seisukohtadest[3]. Esmatähtis on, kuidas iga teos iseseisva süsteemina töötab, mitte selle vajadus vastata kunstivälistele normidele. Eks seda imelikum ole Ralf Rondi juhtum. Vaid kaks aastat pärast Kangro-Pooli vihiku ilmumist algas Rondi esikluulekogu „27” (1923) üle pikk kohtuprotsess, mis neli aastat hiljem (1927) tipnes otsusega kogu arestitud tiraaž kõlblusevastase sisu tõttu hävitada. Kuigi see ei olnud eesti kirjanduselus viimane selline juhtum[4], oli see kindlasti üks markantsemaid. Luuletuste autor, kodanikunimega Jaan Kurn, oli elukutselt õpetaja ja maailmavaadetelt vasakpoolne[5]. Tegemist oli võrdlemisi tagasihoidliku mehega, kelle luulekogus esines küll naiste madaluse aadressil liialdatud kujundlikkust, kuid mis oma kanguselt ei olnud midagi seninägematut. Nagu kirjeldab Jaak Urmet, oli raamatu konfiskeerimise-hävitamise peamine põhjus hoopis mittekirjanduslik – Kurn ei saanud läbi kohalike poliitikutega[6]. Olgu kuidas on, aga protsessiga viidi tähelepanu lõpuks luulelt ikkagi moraali juurde. Ka tänapäeval tuntakse Rondi eelkõige teda saatnud poleemika kaudu ja vaid harva jõutakse luuletuste juurde. Isegi kaasaegse kirjandusringkonna jaoks tõusis Rond orbiidile alles pärast kohtuvõimude käsku (09.10.1923) tema teos raamatukauplustest ära korjata. Kuid olenemata teose ümber käinud õhevil saginast[7] suhtus kriitika „27sse” soosivalt, aga leigelt. Peamiselt toodi välja Rondi võlgnevus teistele eesti luuletajatele. Kõige enam osutati August Alle, Henrik Visnapuu ja Johannes Barbaruse mõjudele. Samuti Vladimir Majakovskile. Konks on siin muidugi selles, et kõikidele nendele autoritele on Rondi teoses üsna otsesed viited. Allest, Visnapuust, Barbarusest on „27s” olemas rohkem või vähem õnnestunud epigrammid. Majakovskilt on Rond oma värsikogusse tõlkinud viis luuletust. Järelikult mõnes mõttes lähtusid kriitikud ilmselgest, aga esitasid seda kui luuletaja puudust. Üsna üksmeelselt arvati, et tema värsid on algaja katsetus ega kujuta endast printsipiaalselt uut nähtust[8]. See lõi muidugi võimaluse teost kaitsta. Kohtuprotsessi ekspertkomisjongi arvas, et tegemist on algaja tööga, mis ei vääri hävitamist, sest ei kirjelda midagi enneolematut. Komisjoni esimeheks olnud Friedebert Tuglas võttis otsuse kokku nii: Ralf Rondi „27” on keskmise kirjandusliku väärtusega teos. See on algaja töö, kelle sihiks kirjandusliku väärtuse taotlemine. Tema eeskujuks on olnud V. Majakovski. Sellega on ta püüdnud Eestisse tuua uut kirjanduslikku laadi. Kuid ühes sellega avaldub üldine robustne õhkkond, eriti Narva tööstuslinnas, mis autorit tema väljendustes on mõjutanud. Sellepärast võivad üksikud naturalistlikud laused lihtsameelseis lugejais võõrastust äratada. Kuid sellelaadilisi lauseid, kõnekäändusid ja sõnu leidub nii maailmakirjanduses kui ka eesti vanemas ning uuemas kirjanduses, näiteks ka Piiblis. Ralf Rondi raamatus mõjuvad nad aga silmatorkavalt just sellepärast, et on vähestele lehekülgedele kokku kuhjatud.[9] Rondi luulekogu pealkiri „27” viitab seal avaldatud luuletuste arvule. See kirjanduslik laad, mida ta propageeris, oli peamiselt naturalistliku sisuga (tihti eepiline) vabavärss, mille rohmakat olemust peab Urmet õigusega väärtuslikuks ja eesti luulepilti rikastavaks[10]. Temaatiliselt on suur osa tema luuletusi kantud luulemina pettumusest naistes ning usu kaotamisest kõrgemates instantsides (riigikord, jumal, tollane Siuru luuleparnass jt). Noorele luulele omaselt esineb seal ekspressiivseid ja jõulisi kujundeid koos vajadusega ennast manifesteerida. See provotseeriv lähtepunkt kinnistab aga osa lugejate tähelepanu (sarnaselt Kangro suguliikme kujutamisega) ainult luuletuste üksikosadele. Näiteks kui Rond kirjutab, et naine on igal tutvustusel neitsi / ja jumalagajättel hoor (lk 28), siis mõjub see väljakutsuvalt. Samuti on võõrastav naise võrdlus emakese maaga, kel ükskõik, / kes, kuidas torgib katki ta kamara (lk 25). Lisades siia juurde luuletaja ennast teistest eristava minakuvandi, võib tulemus olla üsna ülbe: Nüüd kiren häälel wastsel, toorel, / kuis kohane on hommikkukel noorel. / Kuid issand, anna tarka mõistust, / meelt, / et oskaks õigel ajal panna lõõga / keelt – et kui wanaks saan, / halliks lään, / arust jään, / ma ei todiseks, / podiseks / nagu Under, Suits, Grünthal ja / Wisnapuu / waid kui mõistlik wanake suluks oma / hambutu suu (lk 63). Ent luule mõistmiseks ei piisa ainult küsimustest selle sobilikkuse kohta. Seda enam, et kunst peaks ideaalis alati veidi piire nihutama. Pole alust öelda, et seesuguses kujundlikus liikumises (irooniast hüperboolini), mis „27st” võib leida, puuduks oma võlu. Kõigepealt lööb Rond sarnaselt paljude teiste noorte autoritega platsi puhtaks[11]. Oma osa on siin küll noorte (mees)luuletajate sümptomaatilises eitamises, et nemad ei olegi esimesed, kes ühel või teisel teemal sõna võtavad. Selle illustratsiooniks sobiks siinkohal Alle epigramm „Egogeenius”: Eestis egogeeniust / noorelt põevad poeedid. / Trummid, fanfarid, trompeedid – / nii võib muusat teeni just! // Pisut Liivi juubeldust, / mikro-, makro-, nekroloogid / ja proloogid, kohvid, koogid, / ripatspiitsa liputust.[12] Rondi puhul ei ole muidugi päris täpne öelda, et ta varasemat luulelugu ei teaks või ainult eitaks. Näiteks Alle puhul toob ta esile just sellesama „Carmina Barbata”, mis muu rämpsu seest vääriks Noa laevale päästmist (lk 48). Kuid küsimus ei olegi selles, kas Rond oli varasema eesti luulega kursis või mitte, vaid selles, mida uut ta enda luuletustega olemasolevasse kirjanduskonteksti juurde tõi. Ja kuigi tema iroonilised pilgud todisevatele / podisevatele eelkäijatele on päris tabavad, ei olnud need Alle epigrammide tõttu eesti lugejate jaoks midagi ennenägematut. Nagu märgitud, keerleb Rondi luule üsna otsekohesel viisil naiste madaluse ümber[13]. Muidugi äratas see tollal palju tähelepanu ja tekitas võõrastust. Aga samas oli kaasaegsetel kriitikutel üsna lihtne osutada, et Visnapuu on seda kõike juba teinud. Tuletades siinkohal meelde kas või Visnapuu obstsöönset jalge vahe limu[14], saab öelda, et vähemalt šokeerimise mõttes oli Rond eesti kirjandusruumi hilinenud. See kogemus oli lugejatel juba olemas. Ometi ei saanud ei tollal ega saa ka nüüd hinnata luulet ainuüksi selle järgi, kes on asju vängemalt sõnastanud. Ühelt poolt peitub Rondi väärtus kindlasti tema rohmakas vabavärsis, mis tollases Noor-Eesti järeltuules mõjus kui stilistiline viga ega saanudki talle suurt poolehoidu tekitada. Teiselt poolt võib märgata üht kujundlikku mustrit, mis Rondi luuletustes ikka ja jälle kordub. Tema luuletuste nurgakiviks on poeetiline liialdus ehk hüperbool. Näiteks üks tugevamaid „27” luuletusi „Sõja päevil” kerib lugeja ees võimendatud pilte sõjakoledustest: Ülewal õhu seen / ujusid pommid kui haugid ween / ja seurasid, kuidas raginal / kuulipildujad purelid all, / kuidas, tabaden roomajaid meeste / kette, / pilluti wallidelt teraskonfette, / kuidas, tugeden liiwasse purustet / päid, / paljud külmalt, ükskõikselt päält waa– / tama jäid / hullu nalja. (lk 39). Kuigi luuletusest on võimalik välja tuua mitmeid erinevaid üksiktroope (võrdlus pommid kui haugid vees; personifitseerimine purelev kuulipilduja; metafoor meeste kett, teraskonfett jne), loovad nad üksteise otsa kuhjatuna ekspressiivse ja sarkastilise (hull nali) pildi sõjakoledustest. Luuletus on oma toonilt midagi väga sarnast Johannes Barbaruse „Katastroofidega”[15], ent sarnaselt oma eelkäijaga keerab see sealt edasi vaid vinti peale[16] ega paku enam erilisi pöördeid või muutusi. Lõpustroof Rahulikult / magawad noored naised ainult. / Nende roosa liha / tiineks tallatu, / kaagutab trööstiden edew, wallatu: „Muneme uusi” (lk 42) mõjub uue temaatilise tasandi (naiseteema) asemel hoopis järjekordse liialdusena. Hüperbool saab tühjendatud, aga luuletuste peatoon ei paku variatsioone. See muidugi ei tähenda, et „Sõja päevil” oleks halb luuletus, otse vastupidi. Või Rondi luulekogu mõjuks tervikuna ebaõnnestunult, seda kindlasti mitte. Pigem väärib Rond tunnustust. Kuid vaadates värsikogu kujundlikku kallutatust hüperbooli suunas, tuleb tõdeda, et mingi kunstiline tasand jääb Rondil siiski saavutamata. Ekspressiivsus ja jõulisus on omal kohal, ent olles ainsaks kujundikeeleks, hakkavad nad ennast mingist hetkest alates tühistama. Kuigi Rondi luule väärib mäletamist ka ilma „27t” saatnud skandaali taagata, ei mõju naiste ühesugune tallamistroop enam ühtäkki värskendava kunstilise võttena, vaid väsitava kordusena. Mõeldes nüüd veel korra Ralf Rondi rollile eesti kirjanduskaanonis, tundub loo moraal olevat – tasakaalukamalt jõuab kaugemale.   [1] Vt https://arhiiv.err.ee/vaata/luuletus-maarja-kangro-liiklusmark.[2] Marie Under. „Ekstaas”. – Sonetid. Tallinn: Siuru, 1917, lk 22.[3] Rasmus Kangro-Pool. „Kunst ja Moraal”. Tartu: Varrak, 1921, lk 66.[4] Aastal 1934, vaikival ajastul, hävitati pea kogu tiraaži ulatuses Edgari Hiiesaare romaan „Purjus väärjumalad” (1934). Tegemist oli noorsugu laostava ja riiklikku korda ohustava romaaniga. Vt Liivi Uuet. „Edgar Sein ja purjus väärjumalad”. – Tuna 2/2000, lk 90 – 94[5] Täpsema eluloo leiab Jaak Urmeti koostatud Rondi valikkogu „Naised kirglised” põhjalikust järelsõnast. Vt Jaak Urmet. „„Nüüd kiren häälel wastsel, toorel”. Ralf Rondi avastamas”. – R. Rond. Naised kirglised. Tallinn: Tänapäev, 2008, lk 104 – 110.[6] Samas, lk 109.[7] Tollases ajakirjanduses on kirjeldatud, kuidas suure huvi tõttu Rondi luulekogu lausa käsitsi paljundati. Vt Oskar Kruus. „Kuidas tuli Majakovski Eestisse”. – Keel ja Kirjandus 10/1965, lk 580.[8] Samas, lk 579.[9] Friedebert Tuglas. Valik kirju. – Loomingu Raamatukogu 1986, nr 1/2, lk 83.[10] Täpsema eluloo leiab Jaak Urmeti koostatud Rondi valikkogu „Naised kirglised” põhjalikust järelsõnast. Vt Jaak Urmet. „„Nüüd kiren häälel wastsel, toorel”. Ralf Rondi avastamas”. – R. Rond. Naised kirglised. Tallinn: Tänapäev, 2008, lk 104 – 110.[11] Osutades muidugi „27” alguses, et prohvet ei ole ma (lk 9).[12] August Alle. Carmina Barbata. Tartu: Odamehe Kirjastus, 1921, lk 41.[13] Seda kinnitab ka tema järgmine luulekogu. Vt. R. Rond. Naine. Narva: Er-ku-la, 1926.[14] Henrik Visnapuu. Hõbedased kuljused. Tallinn: Varrak, 1920, lk 20.[15] Johannes Barbarus. „Katastroofid”. Tallinn: Auringo, 1920.[16] Siinkohal peab küll mainima, et Barbaruse „Katastroofide” pühendus Minu naisele / armastuses (lk 5) loob võõristava kontrasti terve luulekogu sisuga, mis vaatab aja verist nägu – tapmisbakhanaali (lk 7). Selline kujundlik paradoks jääb Rondi luulekogu ühesuunalises sidususes saavutamata.
