Arvustus. Bulgaaria oakesed kaunas
 Ilmammust ajast, tundub, polegi ühtki novellikogu lugenud. Omal ajal neid ikka liikus. Igal korralikul kirjanikul oli köide või paar ette näidata, kus ühtse romaaniks hüütava loo asemel mitmed jutujupid sees. Varem kuskil ilmunud, mõned päris uued või märkamata jäänud ja seepärast tundmata. Eks ole kogu noor Tšehhov ju üks narmendavate jutusabade kogumik. Novellikogusid on tore lugeda. Loed ühe jutu ära ja, kui parajasti ei viitsi või on viimane aeg magama minna, jätad ülejäänu homseks. Ei ole seda painet, et midagi jäi pooleli. Midagi oleks justkui tegemata. Vahi laiskvorsti, või tema ei viitsi tervet põneviktüüpi tellist uneaja arvelt lõpuni lugeda. Muud eestilikud enesehurjutused. Muidugi on hea, kui novellid ka head on. Mari Saadi jutud kaheldamatult on. Mõni mõnevõrra mõistatuslik, mõni äärmiselt olmeline, kenad lugeda kõik. Kuigi lugemine läks üsna ruttu untsu. Jõudis kohale, et ei jälgi nii palju head juttu, kui midagi täiesti muud. Olustikku. Pisikesi asju, mis küll mahuvad pähe, aga ometi tekitavad "oh, tõesti?" tundmusi. Tuli järgi kaeda, et milles asi, ja, saabuski õnnestav selgus. Osa jutte pärit aastast 1975, osa aastast 1985 ja kõige värskem 2010. Ausalt ju alguses öeldud, et kogutud novellid. Pilt tuli ette, et miks ühes jutus noormees peidab end hoolsalt kivi taha merre, kui piirivalvurid randa luusima tulevad. Praegu tundub see nooremale rahvale arusaamatu. Mis on piirivalvur – mingi tegelane piiripunktis, kes norib su paberite kallal, tõmbab ID-kaardile prao sisse ja muidu teeb kõik, et sulle ikka Eesti Vabariigist võimalikult kõva muljet jätta. Nii et midagi pole muutunud, ainult kolada võib vist ikka igal pool, ilma et kordonisse ööbima viidaks. Edasi tuli aga meelde ja tuli aga meelde tuletada, et jutt käib hoopis teisest ajast. Iseenesest pole ju palju aastaid möödas, isegi mäletatakse aastat 1975, 1985 ammugi. Mõtlema jääd ometi, et helistab jutus keegi kellelegi – oot, siis ju polnud mobiile olemaski. Olid need lauatelefonid, mille saamiseks oli järjekord. Visati veel nalja, et välismaal on igal lutikal telefon, aga meil igal telefonil lutikas. Vana aja naljad. Õlleputkad. Täisealisena pole üheski viibitud, need tehti millalgi, kui superbaaride asutamise aeg, ju kõik maatasa. Kuidas need haisesid ja millised onud seal küll käisid. Muud ja palju veel tuli ette. Kasvõi uid pealkirjast. Kui tollal oligi oakonserve, siis need olid kindlasti vennalikus Bulgaarias toodetud. Kui saada oli, võeti ikka hulgi. Jube jabur ja naljakas aeg. Nii et lustiti suuresti, aga ilmselt hoopis teistmoodi, kui pidanuks või mõeldud oli. Vahva oli. Ilusti kujutatud kadunud olustikus toimepandav elu.
