Arvustus: jõusaal kui hirmutuba
Käisin sellel näitusel kaks korda. Esimene kord hüppasin kiiruga läbi ja sain suurepärase elamuse. Teine kord vaatasin põhjalikult ja vaimustus kippus raugema. Tavaliselt on pigem vastupidi. Näituse promokontsept – selle väljakuulutamine tasuta jõusaalina - on suurpärane idee. Ei tea küll, kuidas see toimis, vähemalt neil hetkedel, kui ise seal olin, ei paistnud pettunud kulturistide horde, kes võinuks oodata tasuta rauatõstmise võimalust ja leidnuks eest kaasaegse kunsti näituse. Eks promo puhul on ju sageli ka tähtsam, kellele see suunata - sisu on teisejärguline. Näitus rajaneb inglise keelse sõna power omadusele tähendada eesti keeles üpris erinevaid asju: võimu, jõudu, energiat. Galerii esimeses ruumis on seintel videoprojektsioonid veidi kummituslikest jõusaalidest, kus miski liigub, kuid treenijaid täpselt näha pole. Sellele kontrastiks on maas hunnikutes hülsse. See on lööv kujund. Kui täpsemalt vaadata, siis on seinal ka instruktsioonid võimlemisharjutusteks, mida hülssidega teha saab. Tekib küsimus, kas siis videopildis midagi muutub, kui seda teha, ehk kas tegu on interaktiivse installatsiooniga. Selgub, et ei ole, ja see on väike pettumus. Pealegi on sõna „hülss“ instruktsioonides valesti käänatud. Peegelseintega ümbritsetud tagaruumis on jooksutrenažöör, mille lint on kuldne ja kirjatud tekstiga, mis küsib: kes on tugevaim kogu maailmas? See on hea kujund. Jooksulindi kohal on video, esmakordsel nägemisel jooksid seal parasjagu klipid Putinist erinevaid spordialasid harrastamas. See oli hea. Pikemal vaatlusel selgus, et seal oli veel palju klippe – laps-atleedid, Korea paraad, kaadreid mängufilmidest ja uudistest. Ühesõnaga, valik, mis esindas tulemusi, kui otsingusse lüüa sõna „power“ - siis kõigi oma meie jaoks erinevate tähendustega. Tänapäeval on moes uurimuslik kunst. Leidub kunstnikke ja kuraatoreid, kes arvavad, et kui mingit asja googeldada ja tulemused näituse välja panna, siis see ongi uurimus. Mingis mõttes küll, sobiks ehk põhikooli referaadiks, kuid kunstinäituselt ootaks enamat. Kui uurimus, siis põhjalikum. Kui kunstiline kujund, siis originaalsem. See näitus tundubki olevat väga kiireks tarbimiseks, nagu suur osa kaasaja meediast, või nagu lõbustuspargi hirmutuba, kus iga atraktsiooni juurest kihutatakse hooga läbi ja saadakse oma adrenaliinilaks kätte. Näituselt ei oska nagu seda oodata. Kui sellist kunsti rohkem tegema hakatakse, siis võikski ehk olla külastamine korraldatud väikestes kihutavates vagonettides. Jõusaal “POWER” Linnagalerii ruumides (Harju t. 13, Tallinn) jääb lahti kuni 22.03.2015.
