Arvustus. Ärge lugege neid tartlasi...
 Kaagõ nüt perrä. Talina kiränik om üts sääne tsura või tütrik, kiä käve müüda fonda ja kapitale, kirot taotlusi määnseki granti (tiiäi ma', mis taa om) saamisess ja õdagudi näitä hinnäst piineih kotusih. Y'a know, nigga, stay on pictha! Keegi pole ühtegi tema raamatut lugenud. Tartu kirjanik on täiesti teine elukas. Keegi pole teda näinudki. Nohiseb kuskil, seal, Tartus, omaette, rüüpab viina, käib äraseletatud näoga ringi ja on ikka veel ühiskonnast isoleerimata. Kuigi ammu peaks. Tartu kirjanik on mõned raamatud ka kirja pannud ja mõni neist rebib hinge lõhki. Hea raamat on see, mis on juba lugejas sees, ainult need kirjapandud sõnad on justkui kood, mis avavad mälestused. Head, kurjad, peaasi, et sügavad. Hakkas hea Mart oma raamatuga kuskilt Cannes'ist peale – pole käinud – aga tuttavad tunded valdasid. Nagu Mihkel Mutt "Klassiku juubelis" kirjutanud: õhtul laulame ja mängime kohaliku teletorni restoranis. Tunne, et millal see kord lõpeb ja mis mõte sel üldse on. Nokk käib ammu vastu lauda ja jubedalt tahaks koju... aga uus banketiks üle minev hommikusöök ja peotäis nimekaarte ootamas. Lõpuks lebad hotellitoas põrandal, koristaja lükkab sind harjaga ja soovitab vähemalt voodisse kobida. Ei jaksa. Küsid targasti, et millal ma tulin. Te ei tulnud, teid toodi, teatab koristaja asjalikult. Kes? Miilits! Paremat hommikut on raske välja mõelda. Või nukrat varast aega, kui räsitud mehepojad kokku kogunevad ja tõuseb üks jutt, mida keegi ei taha jutuks võtta. Üks mees ei tule enam iialgi. Mismoodi ka ei üritaks kirumisega üle saada, et liiga palju jooki ja vähe värsket õhku, liigutamist, ikka istud nagu vana kuhtunud ronk, vaatad punti üle ja mõtled: kes on järgmine? Eesti mehe eluiga ongi kangelaslikult lühike. Võibolla oled järgmine sina ise. Või keegi su kõrvalt. Todapidi, ku aig lätt, pannõt õks tähhele, et aig om ajalik. 
