ERR.ee video. Õnne Kepp eesti sõjalaulu ajaloost: isamaa asemel oli "kodukoht"
Sõdurilaulud on “imelik kirjandusliik, luuleliik”, mida on vähe uuritud, millesse on irooniliselt suhtutud ja mida on ka isegi põlatud, rääkis kirjandusteadlane Õnne Kepp Eesti Teaduste Akadeemia Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse ja Tallinna Ülikooli eesti keele ja kultuuri instituudi ühisseminaril peetud loengus. Teadlane tegi loengus ajaloolise tagasivaate sõdurilaulude kujunemisest ja arengust kuni Esimese maailmasõjani. Kuni näiteks Hella Wuolijoe tööst rahvaluule alal välja kasvanud poeemini „Sõja laul“ (1915). Sõjalaulude alguse seab teadlane 18.-19. sajandivahetusse algusse – keisrilauludest ja sõjalauludest Napoleoni-sõja aegadesse. 19. s keskel sõjaluule kaudu tehti ka esimesed katsed taaselustada regilaulu. Patriootilisuse, suure Venemaa kui isamaa kujutamise kõrval esineb sõjaluules “oma sugu rahvana” “verega kokku liitmise” motiivid. Pikka aega oli isamaa asemel oluline “omaksed” ja “kodukoht”. Esimese maailmasõja aastail hakkab sõjaluule läbi kujunema uus eesti "isamaa" mõiste ja tunnetus.      
